6. jaanuar - Bienvenue vers Paris!

Lennukis istus minu taga üks keskealine paar, kes ilmselt väga tihti ei reisi. Seda oli aru saada nende üleliigsest ärevusest eeloleva suhtes – kõike tuli kommenteerida ja valjult mõtiskleda. Paarikene arutas poolel teel juba selle üle, kuidas nad restoranis kelnerit kõnetavad ja kui neil tuleb valida merekarpide ja krevetisupi vahel, siis kindlasti võtavad nad merekarbid. Nende vestlusest kõlasid enamus stereotüübid selle maailma karismaatilisema linna kohta. See tundus pisut pentsik.

Jõudnud kohale Charles de Gaulle võimsalt ehitatud betoonist lennujaama, avastasin, et minu pagas on ära kaotatud. Miski sügaval sisimas ütles mulle kodus pakkides, et just seekord see juhtub. Toucheé, nagu ameeriklased armastavad öelda. Kena madame pagasiletis lubas, et kaotsi läinud vara toimetatakse minuni juba täna õhtul, hiljemalt homme. Juhtus nii, et see jõudis minuni kolm päeva hiljem ja natuke peale südaööd, mil minu väsinud hing magas üle pika aja oma esimest und, kuid sellest hiljem.

Tunni ajase hilinemisega sain ma kokku kohaliku tudengiga, kes mulle vastu tuli. Ta oli väikelinnast pärit lahke südamega parantslane. Varsti jõudsimegi ülikooli, kus ma pooleks aastaks õppima asun. See on kesklinnas 18. piirkonnas ja seal õpib 2500 tudengit. Ei midagi üle mõistuse erilist. Esimesed inimsed nähtud ning põsemusid tehtud, viidi mind motelli, kus ma pidin veetma öö, enne kui ma oma korteri võtmed saan.

3 Ducks Hostel oli nö back packerite ehk rännumeeste motell, kus oli viis nari ühes toas ja linad tuli juurde rentida lisaks. Ilmselt käivad inimsed seal oma magamiskoti või linadega. See asus suhteliselt kesklinnas ning hind oli odav: 21€ + linad 4€. Toas kohtasin ma üht ameeriklast, kes  minuga sama erilala oli õppinud ning nüüd, peale paari edukat investeeringut oma raha aastaga ümber maakera reisides ära kulutab. Too oli alustanud USA-st, läbinud Amazonase džungli ning rännanud mööda Musta mandrit lõuna tipust Niiluse deltani. Märkimisväärne! Tal oli kaasas hästivarustatud seljakott ja enneolematu seiklejahing. Ta pajatas palju lugusid ning rääkis oma edasistest plaanidest – läbi siberi Aasiasse. Õnn kaasa!

Place de Grève

Öö seal oli kohutav. Kümned inimesed saabusid eri aegadel läbi meie toa ning liiklus ei vaibunud enne hommikut. Pooleldi unesegasena tõttasin kiirelt minema, sest vaja oli saada võtmed oma uue luksusliku katusekorteri jaoks. Kahju, et ma tolle rännumehe kontakti ei saanud. Ta blogis terve õhtu. Oleks tore ta tegemistel silma peal hoida. Igatahes, Moulin Rouge’i kõrval on minu eksklusiivne tudengikorter, mis on 9 ruutmeetrit suur, asub viimasel korrusel – katuseaken laseb vett läbi –  ning kõik on käe jala juures. Jah, just nii, seda selle kõige otsesemas mõttes. Ma saan oma voodist kõike teha: kokata, külmkappi ekspluateerida, dužži all käia ning akent ja ust avada. Ainult tualetti peab koridori minema. Internetti, mida korteriomanik kuskilt kilomeetrite tagant varastab, pääseb sülearvutit aknast väljas hoides. Mida rohkem võiks üks hing tahta?





Olles natuke rusutud kohanemisšokist, läksime järgmisel päeval Pariisi ajaloolise linnavalitsuse ette uisutama. See oli tõeliselt ilus. Karusellid ümber uisuväljaku, sajad inimesed jääl ja lõbus muusika ja paarkümmend Erasmuse tudengit esimest korda jääl – nagu filmis. See elamus andis lootust, et võibolla see linn on siiski midagi enamat, kui üks suur metropol, mille multikultuurne keskkond on välja söönud kohalikud kombed ja traditsioonid.

Õhtul mööda tänavaid koju lonkides tõdesin, et inimesed ei naerata tänaval sulle vastu ning isegi mannekenid vaateakendel on kraadi võrra üleolevamad, kui muudes suurlinnades. Inimesed liigagi rahul sellega, et nad just Pariisis elavad. Seda ütles mulle kohalik.

Lõpuks jõudsin koju. Nüüd tundus lagi veelgi madalam ning tagatipuks hakkas sadama vihma, mis akna vahelt sisse tilkus. Sättisin oma elektriradika maksimumini, et see niiskust vähendaks ja keerasin kummuli. Kell 11 õhtul, kui ma nägin imelisi unenägusid luksuslikest korteritest Pariisi parimates rajoonides, helises telefon: „Teie pagas on kohal.“ Ma olin enne juba välja mõelnud pika sõimukõne lennukompaaniile, kuid kui ma ust avades oma kohvrit nägin, tänasin viisakalt ja pöördusin tagasi oma tuppa. Kõik minu füüsiline vara oli lõpuks minuga. Olles üles äratatud, sõin ära oma esimese baguette’i ja uinusin mõne hetke pärast.