9. jaanuar - Conversations

Eestlase jaoks on normaalne, et igas kodus on internetiühendus – selle puudumisel vähemalt võimalus paigaldamiseks –, telekas ja mobiil. Nii tulin ka mina täiesti integreerunud ühiskonnast keskkonda, kus sisuliselt ilma suurema tasuta pole võimalik võrku saada. See on erakordselt rusuv: puudub võimalus Facebookist igasugu lolluseid lugeda, ei saa oma rämpspostile ligi ning ühtlasi jääb täiesti saladuseks see, mis Paris Hilton täna poest ostis. Internetiühendus on küll võimalik, kuid suhteliselt komplitseeritud ning kallis. Isegi ülikoolis, kus enamjaolt kõik materjalid on mingisugusel kodulehel, puudus kuid lahendamata jäänud tehnilistel põhjustel WiFi ja terve kooli peale oli kasutada paar lauaarvutit, mille klaviatuuril asetsevad tähed on hoopis ise kohtadel. Aga tuleb kiiresti kohaneda.

Kui infokriisist üle saada, ilmnevad aga hoopis huvitavamad kõrvalnähud. Ma mäletan veel aega, mil televisiooni tõepoolest vaadati: see ei mänginud mitte niisama taustaks, vaid lülitati sisse vaid selleks hetkeks, kui tuli mingi põnev saade või film. Peale seda lülitati see välja. Meenub ka aeg, kui esimene arvuti käivitati, et sellega tõsiselt toimetada (loe Doomi või Duke’m Nuke’mit mängida). Nüüd on jälle nii nagu ennegi: internetis käimiseks on vaid loetud minutid, Facebooki saab vaid ühe korra refreshida, maile tuleb lugeda kiiresti ning vahel ei jõua isegi vastata. See aga tekitab palju aega, mida saab muudeks toredusteks kasutada. Eelkõige inimestega näost näkku suhtlemiseks ja maailma avastamiseks.

Seda ma siia tegema tulingi. Muidugi ka õppima, kuid seniks kuni pole internetti, on see raskendatud, sest selles ülikoolis ei kasutata õpikuid, kõik on online’is. Aga kõik see polegi nii halb. Meid on siin üle saja vahetusüliõpilase kõikidest mõeldavatest ja mõeldamatutest riikidest nagu Sambia, Alžeeria, Lõuna-Korea, Šveits, Maroko, USA, Lõuna-Korea, Tšiili, Itaalia, Argentiina, Kanada jne. Selline seltskond annab palju kõneainet ja vestlusteemasid, kuid hämmastaval kombel on lähenemine igal juhul sama.

Tutvumine toimub peaaegu alati sellises järjekorras: nimi, päritolumaa, millal jõudsid, kus peatud, mis õpid, kas prantuse keelt räägid, kauaks jääd ja kellega elad. Selline järgnevus pole teps mitte juhuslik. Suurel osal on probleeme majutuse leidmisega ning sellest kiirest vestlusest võib välja ujuda palju uusi võimalusi. Ühtlasi viivad need küsimused tavaliselt eri kultuurideni ja sealt edasi juba kuhu iganes. Igaühel on palju huvitavaid lugusid endast, kohalejõudmisest, päritolumaast ja kõigest muust. Ühe nädalaga olen leidnud juba väga palju uusi tuttavaid, kellega koos esimesi prantsuskeelseid sõnu purssida, mööda linna sihitult ringi ekselda ning kohalikke nurgataguseid kohvikuid ja baare proovida.

Juba Eestis olles mõtlesin selle peale, et inimesed mäletavad mitmeid erinevaid sündmusi, tutvusi, traumasid ja äpardusi, kuid kui palju on elus olnud neid vestlusi – just nimelt vestlusi ja ergutavaid seltskondlikke mõtisklusi –, mida peetakse meeles ning mis pakuvad mõtlemisainet veel pikaks ajaks. Mul on ütlemata hea meel, et minu ümber on sääraseid vestluspartnereid. Viimase kinnituse sellele sain oma sünnipäeval. Just sääraseid sõpru ja tuttavaid loodan ka siit leida. Selle jaoks on veel palju avastamata kvartaleid ja majesteetlikke boulevard’e. Niiviisi õhtuti kolades ja end hästi tundes võib täiesti unustada tolle väikese probleemse hurtsiku prostituutide ja narkodiilerite rajooni katusekorrusel.

Üks vahetusõpilane Kanadast tõdes, et lapsepõlves pidas ta Disneyland’i reaalselt maailma kõige õnnelikumaks kohaks, kus unistused saavad teoks ja imed sünnivad igal sekundil. Kogu see marketing ja reklaam oli temasse sügava jälje jätnud. Sel laupäeval läksime ka meie lubatud sensatsiooni kogema. See on üks ütlemata tore koht – tundus umbes sama suur, kui mu kodulinn Haapsalu. Kõik on ekstreemselt positiivne! Ma tundsin juba värvast sisse astudes end mitmeid kordi rõõmsamana. Seiklesime terve vihma ja tuult täis päeva erinevatel atraktsioonidel, millel olid järjekorrad taolisel madalava külastuse perioodil 30 minutit kuni 1,5 h. Atraktsioonid olid tegelikult päris ägedad ning vaadata oli nii väikestel kui suurtel. Kahjuks pole traditsioonilisest Walt Disney’st palju järele jäänud: sisse on trüginud uue aja multifilmid ja ulmekangelased tähesõdadest. Kogu see toredus kulmineerus paraadiga, kus peetud multikategelased happy-metal’i saatel kangelt naeratades inimesi ergutasid.

Mu naabertoas laulab üks mees praegu heleda naise häälega Alicia Keys – New York’i ja päike sirab katuseluugu vahelt sisse. Elu hakkab jumet võtma.