13. jaanuar - C'est ma chambre

Ma leidsin endale uue elukoha. Nädalaga olen liikunud hallitavast, multifunktsionaalsest, eriti väikesest korterist lõbutüdrukute ja mõnuainete rajoonist uhkesse jõukate inimeste peidupaika kesklinna ääres, kus tänavad on täis poode ja brände, mida keskmine eestlane, nagu mina, vaid elus korra kuulnud on.

Jõudsin õhtul rajooni, kus too korter asus. Arvasin hetkeks, et olen valesse kohta sattunud, sest ükski tudeng ei saa endale sellises kandis elamist lubada. Veendusin siiski oma Aavo Toominga kehalise kasvatuse tundidest päritud orienteerumisoskuses ning otsisin ulualust, kus veeta põgus hetk enne korteri omanikuga kohtumist. Läksin ühte restorani, kus serveeriti tavalist, kuid siiski prantsuse moodi tervislikku käete vahelt söödavat kiirtoitu. Luban, et teen tulevikus rohkem juttu siinsetest orgastilistest kulinaariakogemustest. Igatahes polnud seal restoranis peale töötajate kedagi. Tellisin oma vildakas prantsuse keeles ühe Earl Gray tee – see oli ainus, mille nimi mul tol kriitilisel hetkel pähe tuli – ning seniks kuni ma selle sisse suhkrut segasin, olin baarmeniga juba kiirelt tutvust teinud. Ta oli väga lahke ning olles ära kuulnud minu põgusa loo raskest kohanemisest Pariisis, pakkus ta mulle maja kulul ühe suure küpsise. Ma olin ütlemata tänulik – kuigi nüüd meenutades ma siiski ikkagi laususin ka tänusõnad.

Eestis juhtub harva, et võõrad inimesed tänaval, bussis, poe järjekorras või kohvikus teineteisega vestlust alustavad. Vastupidiselt on see siin aga igapäevane nähtus. Justkui tunneksid inimesed end nagu ühes väikeses külas. Ometigi on tegu suurlinnaga, kuid siiski on vahel tunda sellist sõnatut empaatiat või mõistmist. Seetõttu leiavad aset vestlused kõikvõimalike inimestega. Teel koju kohtasin üht Süüriast pärit arsti, kes oli abiellunud grusiinlannaga. Üht äärelinna korterit vaatamas käies kohtasin meest Togo’st, kellega ma rääkisin prantsuse, inglise ja vene segakeelt. Ülikooli kohvikus tuli minuga rääkima veel üks tume mees, kes ei lausunud mitte ühtegi sõna mulle teadaolevas keeles. Ometi suutis ta poole tunniga selgitada, miks talle meeldis president Bushi administratsioon rohkem kui Obama oma. See oli sellepärast, et Bush olla rohkem rahvusvahelisem. Rõhutan, et selle kompleksse vestluse jooksul ei saanud me üksteise verbaalsetest definitsioonidest mitte midagi aru. Sellised igapäevased spontaansed vestlused võivad suure tõenäosusega viia millegi palju enamani.

Lillepood kõrvaltänavas

Jõudes tagasi minu uue elukoha otsingute juurde, siis kohtumisele korteri omanikuga jõudsin prantsuspärase hilinemisega. Üks vahetusüliõpilane Šveitsist, maalt, kus täpsus on elustiil, tõi välja prantsuse koefitsendi. Selle väärtus on 4. Kui keegi ütleb, et kohtume viie minuti pärast, siis võib julgelt korrutada selle neljaga. Hispaanlastel on see veelgi suurem.

Korter, mida ma vaatama läksin, oli kõike enamat, kui minu tagasihoidlikud lootused eeldasid. Siin elab üks tore perekond, kellel on kolm poega, kes nüüdseks kõik ülikoolis õpivad, ning seega üürivad nad nende tühjaks jäänud ruumid välja, et ülikooli eest maksta. Nutikas! Nähes tuba, mis oli kaks korda suurem, kui too räpane korter, kus ma hetkel elasin, jäin sõnatuks. Mu aknast paistab Eiffeli torn! Õnneks rääkis perenaine edasi. See tuba oli kõik see, millest ma kodumaal olles unistasin. Lisaks on pererahvas lahke ja sõbralik ning austavad privaatsust. Ühtlasi on kõrval toas üks poolatar, kes minuga ühes ülikoolis käib. Kusjuures, hind selle toa eest on sama, mis tolle eelmise väikese hurtsiku eest.

Kohvimasin

Olles kokku leppinud tingimustes ja minu kolmises sinna järgmisel päeval, ruttasin restorani, kus välistudengid siin suhteliselt mõistliku hinnaga head prantsuse veini lürpisid. Metroo-rongis istudes jõudis mulle kohale, et nüüd ongi kõik hästi, ma olen end sisse seadnud ja saan hakata täiel rinnal nautima kõiki hüvesid, mis Pariisil pakkuda on. Ma olin rahul, kohe väga-väga rahul. Nii rahul, et ma naeratasin terve tee. Inimesed vaatasid mind imelikult, aga ma olin tõesti siiralt õnnelik. Unustusse vajudes magasin ma muidugi oma metroopeatuse maha, mis tähendas, et ma jõudsin restorani tund aega hiljem, kuid me siiski tähistasime.

Muidugi meeldiks mulle arvata, et eestlased on rehepapilikult ülinutikas ja kaval rahvas, kes suudab igas olukorras halvimast parimat välja võluda – antud olukorras Pariisi ebainimlikust korterist suurde luksusesse kolida –, kuid tuleb siiski tunnistada, et suuremat rolli mängis inimestega suhtlemine ja suu lahti tegemine. Igal juhul olen ma tänulik ja proovin antud võimalusi väärikalt kasutada. Et tõeliselt hästi hakkaks minema, tuleb korra täitsa põhjas ära käia.

Meenutused eelmisest kohast...