1. aprill – Aller fou

Aitäh teile kõigile, kes te minu toimetusi jälginud olete. Teid on kohe üllatavalt palju, 3200 vaatamist! See annab kohe rohkelt indu juurde – suur tänu!

Ilmselt on see osalt minu edevus ning osalt ka vabaks laskmine ja seikluste otsimine pideva perioodilisuse järel, mis mind kiidusõnade taustal jälle kirjutama ajas. Jutustada on palju ning proovin teha seda mugavates järkudes, et liiga venivaks ei läheks.

Siinne kultuur on omamoodi. Võibolla isegi rohkem, kui alguses eeldada võiks. Ometi on Prantsusmaa ju osa Euroopast ja tundub, et ei tohiks palju vahet olla. Esmapilgul näib, et kohalikel „keeb üle“ ja „flipib ära“ palju tihemini. Vaatepilt, kus võluv daam oma abikaasa restoranis valju häälega läbi sõimab ja siis veini näkku viskab, pole teps mitte harukordne nähtus. Pole suuremat poleemikat vaja teha ka sellest, kui kohvikus teenindaja põlvili leti peal kliendiga kättpidi kokku läheb ja nood üksteist juustest kisuvad. Ikka juhtub!

Inimesed lasevad oma auru välja, et seest ussitama ei ajaks. Mees, kes oma rikutud ülikonna järgmine päev keemilisse puhastusse viib, magab ikka tol õhtul oma naise kõrval. Teenindaja, kes kliendile pähe kargas, lastakse aga ilmselt lahti, kuid mis sest! See ongi kõigest juhutöö ning homme töötab ta juba vähempingelises kõrvaltänava hotellis retseptsionistina. Peamine on see, et inimesed ei laseks teistel end õnnetuks teha. Miks ma peakin laskma end mingil jobul häirida, kui ma võiksin sama hästi talle seda kõrvulukustavalt näkku karjuda nii, et too näeks minu vibreerivat kurgutila kõrvuni avanenud suu laes. Tunne peale seda on ju hoopis parem ning ilmselt ei mõtle ma too tülitekitaja peale enam kunagi. Naljakal kombel tundub, et seda teataval määral aktsepteeritaksegi siin.

Paris je t'aime - Tuileries (perfektne näide, igaüks saab aru)

Mina tulen aga ühiskonnast, kus tihtipeale on kombeks kõik alla neelata. Las too jahub ning pole üldse vaja hakata nüüd suuremat tüli tegema, pärast on veel piinlik olukord ja puha... Tõsi, kui nüüd võtta formaalseid ja karjäärialaseid suhteid, siis jah, meie mentaliteet on ehk tulutoovam ja ettenägelikum, kuid kuskilt läheb piir. Kuskil on peidus oma Mina, kes ei lase igasugu saasta taluda! Siin on see piir ehk lihtsalt natuke teises kohas ja inimesed tegelevad oma probleemidega isemoodi.

Ühel õhtul pidin peolt koju tulema kahe erineva ööbussiga, kuid see kujunes üheks kõige meeldejäävamaks kogemuseks. Pidu toimus ühes Pariisis kuulsamaimas ja glamuurseimas ööklubis „Palais Maillot“. Minu tudengi eelarve ei kannataks tavatingimustes seda välja, kuid meil õnnestus käia seal tasuta, saada priid joogid ja veeta kogu õhtu VIP-alas. Seda kõike ühe väikse eksituse tõttu, kuid ehk räägin sellest filmi väärt õhtust teine kord. Hommikune kodusõit seondub eelnevalt räägituga ehk kõige enam.

Jagasin koduteed ühe sõbrannaga, kellel öisetel Pariisi tänavatel oleks üksi ohtlik liikuda. Esimeses bussis, kuhu sattusin, oli tagapingis üks vend, kes suitsu pahvis. See on isegi siin ebatavaline. Ma pöördusin tema poole viisakalt, et ehk ta kustutaks selle ära. Ta ei teinud väljagi. Osutasin korduvalt tähelepanu tema ebatervislikule käitumisele, mis samal ajal kõiki bussis olijaid häiris, kuid ta oli ennast täis. Meie tagasihoidlik sõnasõda jätkus, kuniks bussi tuli viis musta meest, kes tagapinki tema kõrvale istusid. Too potensiaalne kopsuvähi ohver andis oma sigareti nende ninamehe kätte. Teavitasin tallegi selle tegevuse ebakohasusest, kuid ta ignoreeris. Minu piir jooksis sealt.

Ilmselt oli see tingitud minu värvikast õhtust senimaani ning ka väsimusest, mis hommikustel tundidel tõredaks tegi, kuid ühel hetkel ma tõusin püsti, jalutasin tolle ninamehe juurde, võtsin talt sigareti suust, kustutasin selle põrandale ja ütlesin intensiivsel toonil, et see ei ole okay, mis ta teeb. Pöörasin selja ja jalutasin tagasi oma kohale. Selle paarimeetrise teekonna jooksul oli buss haudvaikne ja kõik pilgud olid minule suunatud. Seisin rahulikult oma sõbranna pingi kõrval edasi ning siis ühtäkki hakkas nagu õigest Ameerika räppvideost kostuma erinevaid vigaseid sõimusõnasid. Too Fuuria tormas nüüd minu poole ja tahtis vististi poksima hakata. Ta peatus veidi enne, kui nägi, et see mind väga ei heiduta. Peale paarisekundilist kõrvulukustavat vaikust otsustasin proovida midagi, mis siin ennegi töötanud on. Hakkasin tema peale valju häälega vene keeles karjuma. Teatavasti  Läänemaailmas: Venemaa = Ida-Euroopa = vaenlane = maffia = jõhkardist Vägivaldurid. See toimis! Ta kõndis tagasi oma kohale mingisuguseid prantsuskeelseid fraase omaätte pomisedes.

Teadvustamata päriselt, mis just juhtus, väljusime oma peatuses koos tüdrukuga, keda ma taoliste olukordade eest kaitsma pidin. Järgmine buss tuli kiiresti ning juba istusimegi uues bussis, kuid sama koha peal. Tundes end päris suure kangelasena vedelsin väsinuna ning märkasin üht kahtlast meest, kes kõige kummalisemaid liigutusi ja häälitsusi tegi. Adrenaliinist tulvil, olin ilmselt mina viimane, kes teda märkas. Sõbranna, kes minuga kaasas oli, filmis teda salaja oma telefoniga juba mõnda aega. Seda sain ma teada alles järgmisel hommikul.

Minu jaoks nägi olukord välja nii, et too mees hakkas sellel tüdrukul käest kinni ja nõudis ta telefoni. Ilmselgelt arvasin ma, et ta tahab meid röövida. Eemaldasin selle vägivaldse käe meie ümbrusest ja hakkasin juba bussijuhile märku andma, et siin on asjad valesti – jälle! Too mees hakkas aga mingis arusaamatus keeles mulle selgitama, et me filmisime teda. Ma muidugi ei uskunud ning ta hakkas provotseerima mingisuguste eriskummaliste LSD mõjututatud kung-fu liigutustega. Minu ambaalipilk toimis jälle. Ilmselt oli see üleliigne enesekindlus minu näos sel õhtul, mis neid pätte peletas.

Vältinud lugematul hulgal kehavigastusi, jõudsin lõpuks koju. Hakkasin magama jääma, kuid mingi imelik heli ei lasknud. Läksin koridori ja seal oli nälgiv kass, kelle olemasolust mul polnud enne aimugi. Nõutuna otsisin kiisule külmkapist süüa ja läksin magama.

Järgmine hommik ärkasin nagu igal teisel hommikul, kui tundub, et oled näinud mõnd eriti emotsionaalset unenägu. Kooli minnes avastasin, et jah, siin ikkagi elab kass. Läksin vist oma piiri nihutamisega natuke liiale tol õhtul.

PS!
See pole aprillinali