24. jaanuar – Les Senteurs

Kuidagi alateadlikult talletuvad olulised sündmused ja läbielamised koos lõhnadega. Kodumaal ringi tuiates võib enam-vähem ära arvata, kuidas mõni tänav, pood, baar, buss, park või meri lõhnab. Siin on teisiti – iga lõhn on isemoodi.

Kesklinnas ringi tuiates on enamjaolt tavaline suurlinna tahma ja udu segu see, mis bronhe ummistab, kuid kui astuda kõrvaltänavatele ja teedele, mille ääres paiknevate majade väikestes tagaruumides minestamapanevaid pirukaid, croissante, baugette ja muid üllitis valmistatakse, muutub mulje hetkega. Enamik kohvikuid on otse tänavate ääres ning just see hõrk lõhn, mis ukse vahelt tänavale valgub, on parim reklaam igale restoranile.

Inimesed on siin väga juustulembelised – poodides laiuvad suured letid kõikvõimalike erinevate juustudega. Just kui oleks räigete meeste jalgpallitrenni järel sokid lettidele kuivama pandud. See on terav mõõk, mis nende koridoride vahelt välgub, kuid peale paari minutit harjub ära ning siis võib juba valida head ja paremat.

Üleüldiselt on siin igasugu väikepoed palju spetsialiseeritumad – supermarketid on väiksed ja palju on poode, kus müüakse ainult kala, puuvilju, pagaritooteid, juustu või veine. Seega on elamus igas poes puhas ja valik laialdane.

Pariisis, nagu igas suuremas Euroopa metropolis, on totaalne segu kõikidest maailma rahvastest, kel igaühel on oma nägemus parfümeeriast ja enesehügieenist. Metroo on koht, kus õlg-õla kõrval õõtsudes võib kogeda kogu seda rikkalikku paletti. Eriti ninnatorkav on araablaste parfümeeria. Minusugune trenditeadmatu uljaspea Ida-Euroopast ilmselt ei oska seda hinnata, aga siiski tundub too sarnanevat odekaga, mida Balti jaama ajalehekioskist janused härrasmehed oma enesetunde parandamiseks lunastavad.

Kui metroouksed avanevad võtab võimu räme kuse hais, mis peatuse pinkidel lamavaid heidikuid iseloomustab. See on sotsiaalselt hell teema ja ma ei teeks sellest juttu, aga siin on üleüldiselt palju rohkem kerjuseid ja loobunuid, kui mujal, kus ma käinud olen. Ilmselt on ka linn suurem ja karmim, kuid olles teinud juttu kohalikega, selgus, et tänu kõrgetele toetustele on loobumispiir palju lähemal, kui teistes post-sotsialistlikes riikides. Inimesed elavad toetustega ära ja sealt algab motivatsiooni­puudusega allakäigutee. Tänu kesistele toetustele on meie rahvas küll natuke pahuram, kuid see-eest motiveeritum.

 Aga eriti iseäralik on öiste tänavate lõhn siis, kui restoranid on suletud ja maa ei värise enam iga kord, kui metroo su alt läbi sõidab. Teatavasti on New York linn, mis kunagi ei maga, kuid Pariis läheb tuttu täpselt kell 2 ja punkt. Vaiksetel uulitsatel, kus veel mõni aken õrnalt kumab, on jaanuarikuiselt külm õhk ja see on teistmoodi, kui kodus. Ilmselt pole sel nasaalsete retseptoritega midagi pistmist, kuid õhtuti suures linnas Hausmanni stiilis majade vahel koju jalutades, samal ajal pimedat Eiffeli torni vaadates, käib väike judin üle selgroo...

18. jaanuar – Bon appétit!

Paris is known as the City of Lights...A city of culture...of fine dining and magnificent architecture. Paris is a city for lovers: lovers of art, lovers of history, lovers of food, lovers of...love.

See on ilus sissejuhatus turistidele mõeldud brožüüris. Siiski kogu oma skepsise juures tunnistan, et siin on ka suur osa tõtt. Prantslased on naudingute eksperdid. Inimesed siin on nõus panustama rohkem aega ja raha, et süüa korralikult head ja tervislikku lõunat. Väike kõmujutt ja sotsialiseerumine sinna kõrvale. Kogu see restoranide ja kohvikute kultuur vohab üle kogu Pariisi. Ka tudengid, kes Eestis kiirmakaronide peal kuid elus püsivad, on nõus kõige muu arvelt rohkem igapäevase söögi peale kulutama. See on koguni nii tähtis, et vahetult enne lõunat ametnikke pangas või ülikoolis tüütama minnes võib saada suure sõimu osaliseks, sest inimesed kohe tõesti hindavad oma söömaaega ja kui keegi neid kauem kinni tahab hoida, muutuvad nad närviliseks.

Crêpe avec du Nutella

Toit on rikkalik ja tervislik. Lõunaajal on kiirsöögirestoranid täis igasugu rahvast. Kes tellib endale crêpe’i Nutella või banaaniga, panini salaami, tomati ja mozzarella juustuga või koguni tervisliku salati värskete köögiviljade ning hõrgu kreeka kastmega. Muidugi on laialdaselt levinud ka kebab – türklaste lipulaev kiirtoidunduses. Ülikooli ümber olevates restoranides on müüjad toredad ja teevad alati juttu lihtsatel teemadel, et minusugune rumal eestlane prantsuse keelt harjutada saaks. Peale tunni ajast lõunat pistetakse maja kulul kaasa veel üks õun või koogitükk, et ma ikka ka järgmine päev neid külastaks. Seda ma ka tegin.

Pöördudes tagasi kebabi juurde, mis pole küll ehe prantsuse toit, siis nendes vähestes Euroopa suurlinnades, kus ma käinud olen, on too omandanud olulise rolli ööelus. Nimelt on see parim toit enne peolt kojuminekut. Krõbe lambaliha sibula, oliivide, tomati ja värske salatilehega lavaši sisse mässituna on parimaks kosutuseks peale pikka eksirännakut mööda tundmatuid tänavaid.

Kuid lisaks sellele igapäevasele kiirelt hangitavale toidule on olemas restoranid ja kohvikud, mis pakuvad parimaid üllitisi. Need on kõik loomulikult ka vastava hinnaga, kuid sellegipoolest taevalikud. Traditsiooniline prantsuse sibulasupp, toores veiseliha ja lõputu valik juustusid prantsuse veinide kõrvale. Tutvumisnädalal organiseeriti meile väike tutvustus prantsuse köögist ülikooli kohvikus. Valik oli suur ja vein oli tasuta. Kõik eeldused tõhusaks kultuuridevaheliseks sotsialiseerumiseks olid täidetud.

Fondue du fromage

Meie šveitslasest sõber Georg kutsus kõiki ühel õhtul külla, et nautida tema tehtud juustu fondüüd, mis sisaldas kaks kilo parimaid juuste nagu Appenzeller, Vacherin ja Emmentaler. Inimesed oigasid rõõmust ja naudingust. Meid oli kokku 22 selles 23 m² korteris. See oli üks parimaid majapidusid! Voodi oli vastu seina üles lükatud, inimesed seisid õlg-õla kõrval ja liikusid seltskonnas ringi, kommenteerides igaühega toitu ja neid 13 pudelit erinevat veini, mis kokku osteti. Üleüldine nivoo tõusis iga tunniga ning tunnike enne südaööd oli juba täis mõõdus majapidu.

Tuleval reedel on meile organiseeritud kursus kohalike kokkade poolt, kes õpetavad meid kulinaaria imesid valmistama. Ootan põnevusega, raha maitse suus – too kursus on kõikide nende tuvumisnädala üritusele järgnedes pisut kallis. Loodetavasti loputatakse see parimate hõrgutistega minema.

13. jaanuar - C'est ma chambre

Ma leidsin endale uue elukoha. Nädalaga olen liikunud hallitavast, multifunktsionaalsest, eriti väikesest korterist lõbutüdrukute ja mõnuainete rajoonist uhkesse jõukate inimeste peidupaika kesklinna ääres, kus tänavad on täis poode ja brände, mida keskmine eestlane, nagu mina, vaid elus korra kuulnud on.

Jõudsin õhtul rajooni, kus too korter asus. Arvasin hetkeks, et olen valesse kohta sattunud, sest ükski tudeng ei saa endale sellises kandis elamist lubada. Veendusin siiski oma Aavo Toominga kehalise kasvatuse tundidest päritud orienteerumisoskuses ning otsisin ulualust, kus veeta põgus hetk enne korteri omanikuga kohtumist. Läksin ühte restorani, kus serveeriti tavalist, kuid siiski prantsuse moodi tervislikku käete vahelt söödavat kiirtoitu. Luban, et teen tulevikus rohkem juttu siinsetest orgastilistest kulinaariakogemustest. Igatahes polnud seal restoranis peale töötajate kedagi. Tellisin oma vildakas prantsuse keeles ühe Earl Gray tee – see oli ainus, mille nimi mul tol kriitilisel hetkel pähe tuli – ning seniks kuni ma selle sisse suhkrut segasin, olin baarmeniga juba kiirelt tutvust teinud. Ta oli väga lahke ning olles ära kuulnud minu põgusa loo raskest kohanemisest Pariisis, pakkus ta mulle maja kulul ühe suure küpsise. Ma olin ütlemata tänulik – kuigi nüüd meenutades ma siiski ikkagi laususin ka tänusõnad.

Eestis juhtub harva, et võõrad inimesed tänaval, bussis, poe järjekorras või kohvikus teineteisega vestlust alustavad. Vastupidiselt on see siin aga igapäevane nähtus. Justkui tunneksid inimesed end nagu ühes väikeses külas. Ometigi on tegu suurlinnaga, kuid siiski on vahel tunda sellist sõnatut empaatiat või mõistmist. Seetõttu leiavad aset vestlused kõikvõimalike inimestega. Teel koju kohtasin üht Süüriast pärit arsti, kes oli abiellunud grusiinlannaga. Üht äärelinna korterit vaatamas käies kohtasin meest Togo’st, kellega ma rääkisin prantsuse, inglise ja vene segakeelt. Ülikooli kohvikus tuli minuga rääkima veel üks tume mees, kes ei lausunud mitte ühtegi sõna mulle teadaolevas keeles. Ometi suutis ta poole tunniga selgitada, miks talle meeldis president Bushi administratsioon rohkem kui Obama oma. See oli sellepärast, et Bush olla rohkem rahvusvahelisem. Rõhutan, et selle kompleksse vestluse jooksul ei saanud me üksteise verbaalsetest definitsioonidest mitte midagi aru. Sellised igapäevased spontaansed vestlused võivad suure tõenäosusega viia millegi palju enamani.

Lillepood kõrvaltänavas

Jõudes tagasi minu uue elukoha otsingute juurde, siis kohtumisele korteri omanikuga jõudsin prantsuspärase hilinemisega. Üks vahetusüliõpilane Šveitsist, maalt, kus täpsus on elustiil, tõi välja prantsuse koefitsendi. Selle väärtus on 4. Kui keegi ütleb, et kohtume viie minuti pärast, siis võib julgelt korrutada selle neljaga. Hispaanlastel on see veelgi suurem.

Korter, mida ma vaatama läksin, oli kõike enamat, kui minu tagasihoidlikud lootused eeldasid. Siin elab üks tore perekond, kellel on kolm poega, kes nüüdseks kõik ülikoolis õpivad, ning seega üürivad nad nende tühjaks jäänud ruumid välja, et ülikooli eest maksta. Nutikas! Nähes tuba, mis oli kaks korda suurem, kui too räpane korter, kus ma hetkel elasin, jäin sõnatuks. Mu aknast paistab Eiffeli torn! Õnneks rääkis perenaine edasi. See tuba oli kõik see, millest ma kodumaal olles unistasin. Lisaks on pererahvas lahke ja sõbralik ning austavad privaatsust. Ühtlasi on kõrval toas üks poolatar, kes minuga ühes ülikoolis käib. Kusjuures, hind selle toa eest on sama, mis tolle eelmise väikese hurtsiku eest.

Kohvimasin

Olles kokku leppinud tingimustes ja minu kolmises sinna järgmisel päeval, ruttasin restorani, kus välistudengid siin suhteliselt mõistliku hinnaga head prantsuse veini lürpisid. Metroo-rongis istudes jõudis mulle kohale, et nüüd ongi kõik hästi, ma olen end sisse seadnud ja saan hakata täiel rinnal nautima kõiki hüvesid, mis Pariisil pakkuda on. Ma olin rahul, kohe väga-väga rahul. Nii rahul, et ma naeratasin terve tee. Inimesed vaatasid mind imelikult, aga ma olin tõesti siiralt õnnelik. Unustusse vajudes magasin ma muidugi oma metroopeatuse maha, mis tähendas, et ma jõudsin restorani tund aega hiljem, kuid me siiski tähistasime.

Muidugi meeldiks mulle arvata, et eestlased on rehepapilikult ülinutikas ja kaval rahvas, kes suudab igas olukorras halvimast parimat välja võluda – antud olukorras Pariisi ebainimlikust korterist suurde luksusesse kolida –, kuid tuleb siiski tunnistada, et suuremat rolli mängis inimestega suhtlemine ja suu lahti tegemine. Igal juhul olen ma tänulik ja proovin antud võimalusi väärikalt kasutada. Et tõeliselt hästi hakkaks minema, tuleb korra täitsa põhjas ära käia.

Meenutused eelmisest kohast...

9. jaanuar - Conversations

Eestlase jaoks on normaalne, et igas kodus on internetiühendus – selle puudumisel vähemalt võimalus paigaldamiseks –, telekas ja mobiil. Nii tulin ka mina täiesti integreerunud ühiskonnast keskkonda, kus sisuliselt ilma suurema tasuta pole võimalik võrku saada. See on erakordselt rusuv: puudub võimalus Facebookist igasugu lolluseid lugeda, ei saa oma rämpspostile ligi ning ühtlasi jääb täiesti saladuseks see, mis Paris Hilton täna poest ostis. Internetiühendus on küll võimalik, kuid suhteliselt komplitseeritud ning kallis. Isegi ülikoolis, kus enamjaolt kõik materjalid on mingisugusel kodulehel, puudus kuid lahendamata jäänud tehnilistel põhjustel WiFi ja terve kooli peale oli kasutada paar lauaarvutit, mille klaviatuuril asetsevad tähed on hoopis ise kohtadel. Aga tuleb kiiresti kohaneda.

Kui infokriisist üle saada, ilmnevad aga hoopis huvitavamad kõrvalnähud. Ma mäletan veel aega, mil televisiooni tõepoolest vaadati: see ei mänginud mitte niisama taustaks, vaid lülitati sisse vaid selleks hetkeks, kui tuli mingi põnev saade või film. Peale seda lülitati see välja. Meenub ka aeg, kui esimene arvuti käivitati, et sellega tõsiselt toimetada (loe Doomi või Duke’m Nuke’mit mängida). Nüüd on jälle nii nagu ennegi: internetis käimiseks on vaid loetud minutid, Facebooki saab vaid ühe korra refreshida, maile tuleb lugeda kiiresti ning vahel ei jõua isegi vastata. See aga tekitab palju aega, mida saab muudeks toredusteks kasutada. Eelkõige inimestega näost näkku suhtlemiseks ja maailma avastamiseks.

Seda ma siia tegema tulingi. Muidugi ka õppima, kuid seniks kuni pole internetti, on see raskendatud, sest selles ülikoolis ei kasutata õpikuid, kõik on online’is. Aga kõik see polegi nii halb. Meid on siin üle saja vahetusüliõpilase kõikidest mõeldavatest ja mõeldamatutest riikidest nagu Sambia, Alžeeria, Lõuna-Korea, Šveits, Maroko, USA, Lõuna-Korea, Tšiili, Itaalia, Argentiina, Kanada jne. Selline seltskond annab palju kõneainet ja vestlusteemasid, kuid hämmastaval kombel on lähenemine igal juhul sama.

Tutvumine toimub peaaegu alati sellises järjekorras: nimi, päritolumaa, millal jõudsid, kus peatud, mis õpid, kas prantuse keelt räägid, kauaks jääd ja kellega elad. Selline järgnevus pole teps mitte juhuslik. Suurel osal on probleeme majutuse leidmisega ning sellest kiirest vestlusest võib välja ujuda palju uusi võimalusi. Ühtlasi viivad need küsimused tavaliselt eri kultuurideni ja sealt edasi juba kuhu iganes. Igaühel on palju huvitavaid lugusid endast, kohalejõudmisest, päritolumaast ja kõigest muust. Ühe nädalaga olen leidnud juba väga palju uusi tuttavaid, kellega koos esimesi prantsuskeelseid sõnu purssida, mööda linna sihitult ringi ekselda ning kohalikke nurgataguseid kohvikuid ja baare proovida.

Juba Eestis olles mõtlesin selle peale, et inimesed mäletavad mitmeid erinevaid sündmusi, tutvusi, traumasid ja äpardusi, kuid kui palju on elus olnud neid vestlusi – just nimelt vestlusi ja ergutavaid seltskondlikke mõtisklusi –, mida peetakse meeles ning mis pakuvad mõtlemisainet veel pikaks ajaks. Mul on ütlemata hea meel, et minu ümber on sääraseid vestluspartnereid. Viimase kinnituse sellele sain oma sünnipäeval. Just sääraseid sõpru ja tuttavaid loodan ka siit leida. Selle jaoks on veel palju avastamata kvartaleid ja majesteetlikke boulevard’e. Niiviisi õhtuti kolades ja end hästi tundes võib täiesti unustada tolle väikese probleemse hurtsiku prostituutide ja narkodiilerite rajooni katusekorrusel.

Üks vahetusõpilane Kanadast tõdes, et lapsepõlves pidas ta Disneyland’i reaalselt maailma kõige õnnelikumaks kohaks, kus unistused saavad teoks ja imed sünnivad igal sekundil. Kogu see marketing ja reklaam oli temasse sügava jälje jätnud. Sel laupäeval läksime ka meie lubatud sensatsiooni kogema. See on üks ütlemata tore koht – tundus umbes sama suur, kui mu kodulinn Haapsalu. Kõik on ekstreemselt positiivne! Ma tundsin juba värvast sisse astudes end mitmeid kordi rõõmsamana. Seiklesime terve vihma ja tuult täis päeva erinevatel atraktsioonidel, millel olid järjekorrad taolisel madalava külastuse perioodil 30 minutit kuni 1,5 h. Atraktsioonid olid tegelikult päris ägedad ning vaadata oli nii väikestel kui suurtel. Kahjuks pole traditsioonilisest Walt Disney’st palju järele jäänud: sisse on trüginud uue aja multifilmid ja ulmekangelased tähesõdadest. Kogu see toredus kulmineerus paraadiga, kus peetud multikategelased happy-metal’i saatel kangelt naeratades inimesi ergutasid.

Mu naabertoas laulab üks mees praegu heleda naise häälega Alicia Keys – New York’i ja päike sirab katuseluugu vahelt sisse. Elu hakkab jumet võtma.

6. jaanuar - Bienvenue vers Paris!

Lennukis istus minu taga üks keskealine paar, kes ilmselt väga tihti ei reisi. Seda oli aru saada nende üleliigsest ärevusest eeloleva suhtes – kõike tuli kommenteerida ja valjult mõtiskleda. Paarikene arutas poolel teel juba selle üle, kuidas nad restoranis kelnerit kõnetavad ja kui neil tuleb valida merekarpide ja krevetisupi vahel, siis kindlasti võtavad nad merekarbid. Nende vestlusest kõlasid enamus stereotüübid selle maailma karismaatilisema linna kohta. See tundus pisut pentsik.

Jõudnud kohale Charles de Gaulle võimsalt ehitatud betoonist lennujaama, avastasin, et minu pagas on ära kaotatud. Miski sügaval sisimas ütles mulle kodus pakkides, et just seekord see juhtub. Toucheé, nagu ameeriklased armastavad öelda. Kena madame pagasiletis lubas, et kaotsi läinud vara toimetatakse minuni juba täna õhtul, hiljemalt homme. Juhtus nii, et see jõudis minuni kolm päeva hiljem ja natuke peale südaööd, mil minu väsinud hing magas üle pika aja oma esimest und, kuid sellest hiljem.

Tunni ajase hilinemisega sain ma kokku kohaliku tudengiga, kes mulle vastu tuli. Ta oli väikelinnast pärit lahke südamega parantslane. Varsti jõudsimegi ülikooli, kus ma pooleks aastaks õppima asun. See on kesklinnas 18. piirkonnas ja seal õpib 2500 tudengit. Ei midagi üle mõistuse erilist. Esimesed inimsed nähtud ning põsemusid tehtud, viidi mind motelli, kus ma pidin veetma öö, enne kui ma oma korteri võtmed saan.

3 Ducks Hostel oli nö back packerite ehk rännumeeste motell, kus oli viis nari ühes toas ja linad tuli juurde rentida lisaks. Ilmselt käivad inimsed seal oma magamiskoti või linadega. See asus suhteliselt kesklinnas ning hind oli odav: 21€ + linad 4€. Toas kohtasin ma üht ameeriklast, kes  minuga sama erilala oli õppinud ning nüüd, peale paari edukat investeeringut oma raha aastaga ümber maakera reisides ära kulutab. Too oli alustanud USA-st, läbinud Amazonase džungli ning rännanud mööda Musta mandrit lõuna tipust Niiluse deltani. Märkimisväärne! Tal oli kaasas hästivarustatud seljakott ja enneolematu seiklejahing. Ta pajatas palju lugusid ning rääkis oma edasistest plaanidest – läbi siberi Aasiasse. Õnn kaasa!

Place de Grève

Öö seal oli kohutav. Kümned inimesed saabusid eri aegadel läbi meie toa ning liiklus ei vaibunud enne hommikut. Pooleldi unesegasena tõttasin kiirelt minema, sest vaja oli saada võtmed oma uue luksusliku katusekorteri jaoks. Kahju, et ma tolle rännumehe kontakti ei saanud. Ta blogis terve õhtu. Oleks tore ta tegemistel silma peal hoida. Igatahes, Moulin Rouge’i kõrval on minu eksklusiivne tudengikorter, mis on 9 ruutmeetrit suur, asub viimasel korrusel – katuseaken laseb vett läbi –  ning kõik on käe jala juures. Jah, just nii, seda selle kõige otsesemas mõttes. Ma saan oma voodist kõike teha: kokata, külmkappi ekspluateerida, dužži all käia ning akent ja ust avada. Ainult tualetti peab koridori minema. Internetti, mida korteriomanik kuskilt kilomeetrite tagant varastab, pääseb sülearvutit aknast väljas hoides. Mida rohkem võiks üks hing tahta?





Olles natuke rusutud kohanemisšokist, läksime järgmisel päeval Pariisi ajaloolise linnavalitsuse ette uisutama. See oli tõeliselt ilus. Karusellid ümber uisuväljaku, sajad inimesed jääl ja lõbus muusika ja paarkümmend Erasmuse tudengit esimest korda jääl – nagu filmis. See elamus andis lootust, et võibolla see linn on siiski midagi enamat, kui üks suur metropol, mille multikultuurne keskkond on välja söönud kohalikud kombed ja traditsioonid.

Õhtul mööda tänavaid koju lonkides tõdesin, et inimesed ei naerata tänaval sulle vastu ning isegi mannekenid vaateakendel on kraadi võrra üleolevamad, kui muudes suurlinnades. Inimesed liigagi rahul sellega, et nad just Pariisis elavad. Seda ütles mulle kohalik.

Lõpuks jõudsin koju. Nüüd tundus lagi veelgi madalam ning tagatipuks hakkas sadama vihma, mis akna vahelt sisse tilkus. Sättisin oma elektriradika maksimumini, et see niiskust vähendaks ja keerasin kummuli. Kell 11 õhtul, kui ma nägin imelisi unenägusid luksuslikest korteritest Pariisi parimates rajoonides, helises telefon: „Teie pagas on kohal.“ Ma olin enne juba välja mõelnud pika sõimukõne lennukompaaniile, kuid kui ma ust avades oma kohvrit nägin, tänasin viisakalt ja pöördusin tagasi oma tuppa. Kõik minu füüsiline vara oli lõpuks minuga. Olles üles äratatud, sõin ära oma esimese baguette’i ja uinusin mõne hetke pärast.