31. mai – Au revoir!

Olen tagasi oma hubases koikus Pariisi äärelinnas, kust on hea õhtuti aknast tuledesäras Eiffeli torni vaadata. Aeg on võtta veel, mis võtta annab ja külastada neid imekauneid parke, kus armunud pinkidel üle määra kirglikult suudlevad ning noored hea veini ja juustuga jutuvadas päevi õhtusse saadavad. Tuleb veel ära näha need kõik väikesed muuseumid ja lokaalid – näiteks see, kus Napoleon Bonaparte’i müts senimaani arve eest pandis on.

Trocadero

Meie, vahetusüliõpilased olime nüüd avatumad kõikidele võimalustele, mis ette sattusid. Keegi polnud liiga väsinud, et koju kiirustada, ega uje kogemaks midagi uut. Seine’i jõe äärsetes lesilates hommikuni aafrika pärismaisete rütmide järgi mustade keskel tantsides saab Notre Dame’i kirik varavalges hoopis teise ilme, kui tõusva päikese esimesed kiired torni tippu puudutavad. Mõne tunni pärast avanevad pagariärid, kus ahjusoojad petit pain’id ja croissant’id suus sulavad samal ajal, kui ka hommikune politseipatrull kõrval lauas kohvi ja šokolaadisaia mugivad. Kui pikal koduteel peale sündmuste rohket ööd jalad pargipingile välja sirutada ja paariks tunniks silmad kinni mõttesse jääda, et oodata esimest metrood koju, kus külm dužž sind järgmisteks seiklusteks puhtaks peseb, mõlguvad meeles kõik muud mõtted peale lahkumise.

Pont des Arts

Enamik suviselt soojasid õhtuid algasid Pont des Arts puulaudadel, kus intellektuaalne koorekiht kunstiakadeemia ja Louvre’i vahelisel jalakäiate sillal suuri mõtteid veini ning hea seltskonna saatel mõlgutasid. Peale seda liiguti jõe kallastele, kus mustlasorkestrid ja tänavamuusikud oma pillid valjult hüüdma panid. See on kultuu, mis ei kohusta kallistes sohvabaarides end uhketest kokteilidest piduseks jooma. Siia tulevad inimesed lihtsalt sellepärast, sest siin on äge, kift, tuus ja kipa.

Õhtutel, mil ilm väljasolemist takistas, korraldasime üksteise juures meeleolukaid õhtusööke, kus erinevate rahvaste toite degusteerisime. Sealjuures tuleks mainida, et eestipärast kartulisalatit saatis märkimisväärne menu.

Notre Dame hommikuvalguses

Inimesed, kellega pool aastat on läbi käidud igasugu uulitsaid, võideldud koos tänavajõukudega, tähistatud koos sünnipäevasid, elatud üle valusaid lahkuminekuid, rõõmustatud uute silmarõõmude ja kavaleride üle, saavad sulle päris lähedaseks. Kõik teavad, et see elu siin pole reaalne ja jätkusuutlik – raha tuleb lihtsalt eikuskilt tööd tegemata ning pidutseda võib pea iga päev. Hoolimata sellest on need sõbrad ja tuttavad, kellega sellises olukorras lähedaseks saadakse, kohe päris tõelised. Ühel hetkel tuleb aga leppida tõsiasjaga, et me peame oma päris elude juurde tagasi pöörduma. Kuid see pole üdini traagline, sest enamik neist uutest tutvustest on ainult ühe Ryanair’i pileti ja kahetunnise lennusõidu kaugusel ning see on üks vägevamaid asju Euroopas. Siin on transport odav ja arenenud. Nädalalõpp Šveitsi mägikülas või Lõuna-Prantsusmaa veinimõisas pole midagi võimatut ka keskmise sissetulekuga inimesele. Nagu alati on lahkuminekud valusad ning me tegime selle tarkade inimestena ühe korraga ja suure pauguga.

La Seine

Peale kõiki neid unetuid öid, mil paljud seni painanud küsimused said vastuse ning mitmed uued keerulisemad alguse, on vaim värske süda pungil teotahtest. Peale kõiki neid läbielamisi, mis hästi ei kõlbaks ka filmi materjaliks, sest see sisu tunduks pisut liigagi ebatõenäoline, tunnen, kuidas veri vemmeldab uute seikluste järele. Peale kogu seda laiahaardelist kultuurišokki, arvan, et oskan paremini, stressivabamalt elada.

Tunnen, et olen justkui mingisugusel ebamäärasel maakaardil end nööpnõelaga paika pannud – tean, kus pool on ohutu ja kus pool ohtlik. Näen, kuhu poole tuleks edasi astuda. Ja mis k õ i g e   t ä h t s a m – elus esimest korda tunnen, et minu ees on kõik teed ja võimalused valla ning pole midagi, mis mind takistaks.

Head aega Pariis! Küllap veel kohtume.

Nägemiseni sõbrad! Kui mitte enne, siis kellegi sünnipäeval või pulmas näeme.

Tere tulemast kodused männid ja tuulised rannad!

27. aprill – Pay de sangria et tapas

Kui ma oma Erasmuse reisi planeerima hakkasin, tahtsin nagu iga teine eestlane minna ikka Hispaaniasse, kus meri on sinine, päike sirab ning päev läbi kestab üks trall. Kuna Hispaanias õpetatakse vähestes koolides minu eriala inglise keeles ning mina hispaania keelt rohkem kui seebikatest mällu kulunud mi hijo ja por qué, siis olin sunnitud sellest ideest loobuma. Igasugu tähtajad hakkasid lähenema pidin kiirelt ära otsustama, kus ma oma vahetussemestri veedan. Tegin väga kaalutletud ning pikalt läbimõeldud otsuse – valisin kaardilt lihtsalt järgmise riigi, Prantsusmaa. Tundmata keelt ning selle riigi ajaloost ega kultuurist suurt midagi mõtlesin, et elu on seiklus, ja sinna ma lähen. Kuna tublisid eestlasi on terve Euroopa täis, siis otsustasin sõita külla oma sõbrannale Madridis ning uurida, millest ma ilma jäin.

Kuulus hobune

Lennujaama jõudes oli selge, et igasugune korralagedus on siin isegi suurem kui Pariisis. Linna shuttle bussi polnud minusugusel ohmul kerge leida ning küsides lõbusatelt ja nalja täis bussijuhtidelt, kes parajasti siesta’t pidasid, leidsin lõpuks terminali, kust keskusesse sai. Järgmine peatus oli uhke Plaza de Cibeles hoone ees. Küsides teed oma öömaja juurde märkasin ma abivalmi hispaanlase näol teatavat muhelevat irvet. Sellele suuremat tähelepanu pööramata leidsin oma pesa järgmiseks nädalaks. See oli täpselt keset geipiirkonda, kus juba päise päeva ajal iharad pilgud tänaval kontakti otsisid. Korter, kuhu ma maandusin, oli ideaalne rahvusvaheline melting pot – poolakad, hollandlased, hispaanlased, eestlased, sakslased ja isegi prantslased veetsid seal hiliseid õhtutunde mängides eestlaste õpetatud sõltuvusttekitavat kaardimängu durakašš või nagu meile keelepärasem „turakas“. Olles eelnevalt ära vaadanud 2002. aastal ilmunud filmi „L'auberge espagnole“ (eesti k. Hispaania krempel), mis räägib Erasmuse elust, oli seal hämmastavalt palju sarnasusi. Seltskond, kellega ma terve nädala koos veetsin, oli väga tore, sõbralik ning vahetusüliõpilaste vaimu täis. Siin oli õhkkond palju avatum ning lennult loodi uusi tutvusi. Suur aitäh Gretele, Mihklile, Rickile ja teistele vahvatele vahetustudengitele, kes mind külalislahkelt vastu võtsid.

Esimesel õhtul läksime kohe FC Barcelona ja Real Madridi mängu kohalikku lokaali vaatama. Koht oli rahvast pilgeni täis ning serveeriti mitmesugust tapas’t, mis sisuliselt tavalise eestlase jaoks on igasugune söögipoolis viina ja õlle kõrvale. Peale mängu lõppu tormasid kõik kesklinna selle sama eelmainitud Plaza de Cibeles hoone ette, kus üks korralik pidu ja kontsert Real Madridi võidumeeste jaoks korraldati. Lisaks igsugu toredustele, olid tänavad täis ka märulipolitseid, kes ülemeelikut rahvamassi ohjas. Minu jaoks tundus see pea sama hull kui Pronksi Öö, aga siin ei olnud see isegi väga olulise mängu triumf – ainult üks võit karikasarjas. Oodates juba varajaste hommikutundideni higiseid jalgpallistaare, murdis teade nende hiljaksjäämisest meie peomeele ning asusime tagasi koju. Tänaval küsis üks jämeda häälega „daam“ sügavalt otsa vaadates: „Do you want me to take you to Paradise?“. Ahvatlev, kuid ei aitäh.

Aprilli öö

J. Sorolla majamuuseumi õu

Tasakaalustades kogu seda kirevat öö elu, võtsin ette ka kohalikud muuseumid. Saanud vihje ühelt vanalt olijalt külastasin Joaquin Sorolla majamuuseumit. Erinevalt kõikidest teistest legendaarsetest ja meistritöödest täis kolossaalsetest kunstikogudest oli see läbimõeldud ja stiilne kodu ühele õige andekale loomeinimesele. Kogu see maja ning hoov olid läbi ja lõhki täis stiili. Maale esitleti kunstniku enda ateljees ning see andis aimu, kuidas ning mis motiividel need loodi. See on kindlasti üks meeldejäävamaid kunstielamusi, kus majas ringi uurides veel põrandalauad vaikselt kaasa kiuksuvad ja aias pesitsevad linnud kuumal päikeselisel päeval puude varjus sädistavad.

Käisin läbi ka kõik muud legendaarsed kohad, kus Dali, Picasso, Goya ja isegi van Gogh ilutsevad. Seal on kolm muuseumit, mis moodustavad terviku kogu piirkonna kunstist: Museo del Prado, Museo Thyssen-Bornemisza ja Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia. Kui aega palju on, võib kõik need läbi joosta, aga kui Madridis ainult viivuks olla, on läheksin Joaquin Sorolla majamuuseumi – saab meeldivama elamuse.

Hispaania krempel

Leidmaks kohta, kus õhtusel ajal toredat aega veeta, kõndisime läbi tänava Calle de la Montera, kus lõbutüdrukud rasket tööd tegid. Agressiivse müügistrateegia eest põgenedes jõudsime sihtkohani. See oli selline väiksem lokaal, mida pidas üks õige hispaanlane. Tema nimi oli Jesus ning ta oli maani täis. Lõbusas tujus koos väikese abiga püstiseismisel vorpis ta värsketest maitse- ning lõhnaainetest kokteile, mis viisid keele ja mõistuse – poole liitrisesse aperatiivi mahtus vähemalt 300 ml alkoholi. Õhtu edenedes selgus ka üks üllatav fakt. Selle baari seinal ilutses sini-must-valge lipp. Ilmselt on meil nina igasugu vägijookide järele.

Veetnud nädala selles lõbusas linnas, kus iga mees oskab juba sündides kas kitarri või jalgpalli mängida, jõudsin mitmele järeldusele. Enamik asju, mida ma ootasin Hispaanialt, leidsin ma hoopis mingisugusel muul vormil Prantsusmaal. Eeldasin, et Hispaanias on kõikjal jumalik söök ja südamlikud inimesed. Karm reaalsus oli aga see, et klienditeenindajad, kes õliseid ja maitsevaeseid suupisteid serveerisid, olid 40-aastased mehed, kes ühel või teisel põhjusel töötuks olid jäänud ja nüüd oma kibestumist klientide peal välja elasid. Madriid ei peegelda kindlasti Hispaania tõelist olemust ja südant, kuid võib juhtuda, et esmamulje on petlik. Aga et niivõrd keerulise ajalooga riiki mõista, peab seal pikemalt aega veetma.

Lennujaamas istudes ja pooleteise tunnist viivitust erinevaid rändureid silmates sisustades tärkas mulle veel teinegi mõte. Kõik Eestist tulnud vahetusüliõpilased, keda ma tean, on naised! Miks? Ilmselt on meie mehed palju pragmaatilisemad ning lähevad juba varajases eas tööle. Ühtlasi tundub, et neil on selline eneseotsimise ja -leidmise aeg kohustuslikult sõjaväes loodud. Ma pole küll ise veel ajateenistust läbinud, aga tundub, et see ei ole soodne keskkond lennukatele mõtetele. Siinkohal ei ürita ma mingil juhul alaväärtustada ajateenistuse tähtsust, vaid pigem juhtida tähelepanu, et igale haritud inimesele on tööaastaid keskmiselt 40. Sooviksin, et inimesed näeksid milline erakordne võimalus see Erasmuse või muu õpilasvahetusprogramm on – hindamatu investeering oma tulevikku kogemuste ja tutvuste näol. Praegu on veel aega igasuguste äraolemiste ja eksperimenteerimiste jaoks. Hiljem saab end küll ja küll üles töötada – ega rong ära sõida.

Mina aga igatsesin peale kahte nädalat mööda ilma reisides ja kohvris elades tagasi Pariisi, tagasi koju, kus hõrgud road keele alla viivad ja kultuursed kohalikud upsakust täis inimesed sinuga vahel südamlikke vestlusi peavad.

Palacio Real de Madrid

Turvamees lõi araks. Helistab sõpradele - tulevad appi ehk.