Enamus eksameid on maha saadud ja nagu prantslastele omane on ees järjekordne puhkus lihavõtete puhul. Neid puhkuseid – lühemaid ja pikemaid – on siin aasta jooksul õige mitu. Inimesed kohe armastavad vabalt võtta ja elu nautida rohkem kui kord aastas jõulude või, nagu meil, jaanipäeva aegu. Võtame ette nädalase reisi, et saada aimu õigest Prantsuse kultuurist.
 |
| Tudor, mina, Georg, Laurent. La Rochelle |
Õnnestunud reisi jaoks on vaja eelkõige head seltskonda, sest siis võib ka kõige rusuvamatel hetkedel võimatutest olukordadest viimast pigistada. Ja tõepoolest on meil üksteise keskel tore. Neli meest: Georg, Tudor, Laurent ja mina asusime teele musta täku, Corsa seljas, kelle töömaht oli 1l – mehine!
Sõitsime Pariisist välja, kus päris prantslased oma väikestes külades rõõmsameelselt päevi õhtusse saadavad. Mööda Loire orgu mere poole liikudes, laiusid uhked, lausa muinasjutulised lossid, mis näljaste talunike sajandite pikkuse kümnise eest ehitatud olid. Nähes neid vägevusi ei saa tõepoolest imeks panna, et liiderdavatel kuningatel ja aadlikel päälinnas revolutsiooni kestel pead maha võeti. Sinna on ikka tolle aja kohta ulme rikkused kokku kuhjatud samal ajal kui lihtrahvas nälgis.
 |
| Château de Chambord |
Kurvast saatusest hoolimata, on need jutuvestjatele ja muinasjuttudele ainet pakkunud lossid ahhetamapanevad ning suursugused. Esimesena jõuame Château de Chambord’i, mis on kuningatele ja ka Napoleonile endale olnud jahilossiks. Võiks arvata, et see on sellline noobel keskmise suurusega mõisahoone, kuhu suviti meestega naiste eest ära põgeneda, et siis korralikult veini juua ja metsas vindise peaga püssi paugutada, aga ohh ei! See on Prantsusmaa üks suurimaid losse, kus aadlikud üle kuningriigi kokku said ja suuri veritalgusid pidasid.
 |
| Château Amboise |
 |
| Chenonceaux |
Jahimaja nähtud, asusime teele La Rohelle’i poole. Tee peal nägime aga tunduvailt hubasemaid, stiilsemaid ja leidlikumaid pärandeid nagu Château Amboise, mis on suuresti vanameistri Leonardo da Vinci kätetöö, ning jõe peale ehitatud Chenonceaux loss oma imeilusa aia ja köögiga. Olles lummatud ja lõpuks natuke ükskõikseks muutunud kogu sellest toretsevast aadlikultuurist, oli aeg end uuesti lihtsurelikeks mõelda ja tervitada musketäridest tuttavat La Rochelle’i.
See Atlandi ookeani kaldal asuv kuurort- ja sadamalinn on olnud koduks Napoleoni laevastikule ning erinevatele Inglismaa ja Prantsusmaa kuningatele. Madalad valged majad, helesinine ookean, merekindlus ja pikad laiuvad rannad mööda merepiirt tõestasid, et Prantslastel pole vähimatki põhjust oma riigist kaugemale puhkusele sõita. Siin on kõik olemas!
 |
| La Rochelle |
Kurnavast kultuuriprogrammist väsinuna tutvusime sealse ööeluga ning väisasime baare, kus õlu on Pariisist ligi kolm korda odavam, inimesed vabameelsed ja sõbralikud. Särvamaid kohti oli vana kommunistide kohtumispaik, kus nüüdseks kesk-, ala- ja üleealised koos disko sammul õhtut nautisid. Kähiseva häälega britt, kes eluhambast ihutuna tõsise merekaruna välja nägi, küsis meilt lonkaval sammul möödudes: „Do you wanna hear a story?“ Selle vanamehe kortsulisest ning iseloomu täis nöost oli juba ette näha, et jutt tuleb põnev. Tuligi!
Südamlikud, ilusad ja mererahva moodi muhedad larochellased on just need prantslased, kellega hommikutundideni koos muulil Muscadet de Sevré valget puuviljast veini juua ja kogu seda ilu ning toredust ammutada. Aega oli vähe ja igas linnas peatusime viivuks, kuid sinna tahan kunagi kindlasti tagasi minna.
Möödunud Quiberon’i poolsaarest, kus surfarid lainetel liueldes päevi õhtusse saadavad, jõudsime välja ühte ilusamasse keskaegse linnusega Saint-Malo kuurortisse. Kilomeetrite pikkune promenaad, kus loojuv päike merekindluse taha ära kaob, tipnes keskaegse vanalinnaga, kus ei olnud ühtegi Subway, McDonalds või KFC restorani – kõik oli ehe kohalike lihunike ning pagarite toodang.
Peale sümpaatset õhtut ja kümneid sündmusterohkeid kilomeetreid kohtasime koduteel üht ebatavast prouat, kes – ühes käes suitsev sigarett ning teises poolik õllepudel – kohalikust kõrtsust oma lapsevankriga välja ukerdades kasiinosse teed küsis. Ühtäkki ei osanud keegi meist enam sõnagi prantsuse keelt ning kõndisime mõtlikus vaikuses edasi. Ei ole vist meie asi, kuidas keegi oma lapsi kasvatama peaks.  |
| Saint-Malo |
Järgmine päev sõitsime sadu kilomeetreid mööda Prantsusmaa põhjarannikut, kus erinevad maalilised vaated auto aknast mällu süüvisid. Aknad olid alla keeratud ja raadio mängis klassikalisi on-the-road-rock-hits’e. Jõudnud välja väikesesse mereäärsesse külla, mis kahe mäe vahelises orus tüüpiliste turistide tee pealt eemal asus, pidasime õhtust piknikku ühes ilusaimas kohas maamunal. Etretat’i pankade peal ronisime turvaalast välja, et saada tõeline 360-kraadiline kogemus vaatest, mis paljude maailmatuntud maalikunstnike lõuenditele on kantud. Reisikaaslased, kellel uhked kaamerad kaasas olid, pildistasid senikaua, kuni kõik akud tühjaks said. Alles siis võisime maha istuda ja teepealsest veiniistandusest soetatud Chardonnay ja kohalikku Muscadet de Sevré nautida koos hõrkude suupistetega, mida all orus küla kulinaarialettidel pakuti. Ajatud hetked nagu need, pühivad peast kõik pahna, mille asmele jääb selge vesi ning jahe, värske õhk.
Etretat
Üks silmapaistvamaid kohti, kuhu see reis meid veel viis, oli Omaha Beach. Normandia dessant, peale mida vabastati maailm Hitleri väärarusaamadest, määris selle looduskauni ranna 4200 vapra sõduri verega, kes peale pikkasid ponnistusi murdis natsivägede kaitseliini. Ülal panga peal laiub seal kalmistu 9387 Ühendriikide sõdurile, kes oma elu demokraatia ja vabaduse eest selles ilmasõjas andsid. Pühapäeva õhtul, kui sinna jõudsime, oli see kalmistu juba suletud. Mitte ühtegi hingelist ei olnud kilomeetrite kaugusel ning kastega kaetud muruplats, kus lugematul hulgal riste seda ajaloolist sündmust mälestasid, vudisid ringi ainult pruunid jänesed. Natuke peale päikeseloojangut jalutasime pisut niiskete jalgadega neljakesti mööda kalmistut täielikus vaikuses. Mitte ükski teema polnuks väärt vähimakski verbaalseks mõttevahetuseks – ainult linnulaul, tuulest kohisevad puud ja rannikule murduvad lained täitsid kõrvu. Tundugu Ameerika nii imperialistlik kui tahes, kuid faktid on seal maasse kaevatud ja kivisse raiutud.
Omaha Beach ja USA sõdurite kalmistu
Peale fantastilist seiklusi täis nädalat Pariisi tagasi jõudes avastasin end kummaliselt emotsioonilt. Tundsin, et olen tagasi kodus. See reis näitas mulle Prantusmaad teise külje alt, rohkem kohalikult tasemelt, kus inimesed on soojad ja majad madalad. Kuid kas tõesti on see linn, milles elab ligi 9 miljonit inimest, saanud minule tagasihoidlikule väikelinnast pärit tudengile koduks? Tundub nii! Tean, mis metrooga peale Jazz’i õhtut turvaliselt ja kiirelt koju saada. Tean, kus pagariäris kõige paremad croissant’id ja baguette’id on. Tean, et ei tasu välja teha tujukatest pariislastest, sest nende kõrval on ka väga toredaid ja värvikaid inimesi. Tean, et Pariisil on väga erinev ülejäänud riigist. Tean, et minu päevad siin on loetud... Tuleb täiskäigul edasi minna.
