Esmamulje aeg Prantsusmaast on möödas. Välja on kujunenud isiklik arvamus, mis põhineb mõningatel kogemustel – osa neist hingematvalt ilusad, teised närivad siiamaani hinge. Minu pilt prantslastest põhineb suuresti ainult Pariisi kultuuril. Aeg on vermida mündile teine pool ja näha, kuidas inimesed väljapool päälinna elavad. Selleks on tundub parim võimalus sõita Lõuna-Prantsusmaale, Toulouse’i oma vanale klassiõele, Kadrile külla. Kõikide ebatõenäoliste hädade hulgast korjas ta endale külge just ühe eriskummalisema. Kohmakale eesti poisile kohaselt, tuleb nüüd külla sõita ja klassiõele haiglasse üks kimp lilli viia, et ikka parem saaks.
Toulouse’i kutsutakse „roosaks linnaks“ (pr. k. ville rose), sest sealsed majad on läbi ajaloo laotud punastest savitellistest. Õhtuti päikeseloojangu taustal peegeldavad need rikkalikku ajalugu täis majad La Garonne aeglase vooluga jõe siledal pinnal ning see romantiline pilt sulab üheks suureks roosakaks maaliks, mis on trubaduuridele inspiratsiooniks olnud juba aegade algusest. Tänavad on kitsad ja majad madalad. Linn on õigupoolest üks suurimaid Prantsusmaal ning tuntud just lennunduse ja inseneeria valdkonnas. Airbus, üks maailma suurimatest lennukitootjatest, pesitseb sealsetes äärelinnades. Kõigest sellest hoolimata on linna üldine pilt väga kultuurirohke, pisut boheemlik ja kergelt tartuhõnguline. Kui ei teaks, et sealt suured lendavad mammutid mööda maailma laiali sõidavad, ei oskaks arvatagi. Kohale jõudes oli esimesel päeval suur šokk. Tulles karmist ja nipsakast Pariisist, sain ma väga sooja vastuvõtu osaliseks ning õige pea selgus, et just nii siin elataksegi. Inimesed on siirad, südamlikud, lahked ja vabameelsed. Õieti näis, et see on hoopis teine riik. Väikesed kohvikud, pagariärid ja restoranid tänavatel olid just kui kuskilt pildiraamatust. Inimesed, kes seal kevadistel tänavatel lõbusalt seltskondlikult head veini ja elu üldiselt nautisid, näisid endale hästi teadvustavat, et nad elavad ühes õige mõnusas kohas.
Käies regulaarselt oma klassiõe juures vanu aegu meenutamas ja teineteisega end uuesti kurssi viimas, oli mul hea võimalus ka täiesti kohalike sägadega õhtuti väljas käia. Prantslased peavad lugu heast seltskonnast ning kogu seda lugupidamist on parim viis väljendada ühistel õhtusöökidel ja koosviibimistel nagu soolaleiva pidudel ja sünnipäevadel. Ühel õhtul võõrustas meid üks saksa tudeng, kellel oli kõige huvitavam kõnemaneer. Kuna ilmselgelt on meil, välistudengitel raskusi keele õppimisega, oli tema omandanud ühe eriskummalise tehnika. Nimelt artikuleeris ta neid prantsuskeelseid sõnu oma bassi häälega väga aeglaselt ja põhjalikult. See oli kui kuum nuga, mis nagu võid kõiki tüdrukuid sulatas. Ei olnud vaja üüratut sõnavara – peaasi, et neid mida juba tead, väga mõjuvalt esitled.
Olles seni viisakusväljendite ja arveldusterminitega piirdunud, ei jäänud ka minul muud üle, kui oma paarikümmet sõna erinevates järjestustes välja laduda ja loota, et inimesed aru saavad, sest sealsed tudengid – nii kohalikud kui võõrsilt tulijad – rääkisid ainult kohalikus keeles. See konstantne ja väsitav kontsentratsioon kandis lõpuks vilja. Suutsin hakata oma esimesi vestlusi kohalikega arendama. Rääkisin prantsuse keeles.
Peale seda tundsin end väga motiveerituna ning jätkasin õpinguid tuhinal.
Järgmisel päeval mööda linna väikeses Peogeot’is koos Valentin’i ja Julie’ga ringi kihutades ja otsides õhtust pubi, kus rägbit vaadata, jäime keset ühesuunalist tänavat seisma ühe maja ees. Pea aknast väljas vilistas Valentin oma sõbrale maja viimasel korrusel, kes vist seda kutsungit juba teades aknale tuli. Valjul ja selgel häälel lepiti kokku õhtune kokkusaamise aeg ja koht. Vestluse lõppedes oli meie taha kogunenud juba järjekord autodest, kes korda mööda oma signaale demonstreerisid. Kummivilinal kihutasime mööda kitsaid ühesuunalisi tänavaid edasi. Ei olnud vaja telefoni ega elektroonilist kirjatuvi. Prantsusmaa kaotas rägbi mängu, kuid sellest hoolimata olid kõik baarid lõbusaid noori täis. Peale kõiki neid õhtuid väljas ja piknikke jõekaldal koos toredate inimestega, külastusi haiglasse ja seiklemisi ööbimiskohta jäi midagi minust sinna maha. Veelgi enam ootan põnevusega kõiki neid teisi väikelinnu, kus inimesed on õnnelikud, õhk on puhas ja majad on natuke viltu ehitatud.
