9. veebruar - Les Plesirs

Siin on üle ilma kokku rännanud tudengitel mingisugune tunnetuslik valmisolek igale võimalikule peole minna ja sellest viimast võtta. Just kui peaks juba homme koju tagasi pöörduma. Seega on esimene kuu möödunud erinevaid baare, restorane, klubisid, veinibaare, degustatsioone ja muid asutusi külastades möödunud. Nende muude asutuste hulgas on näiteks küpsisevabrik.


Küpsisesnoobide unistus
Igaüks suudab ette kujutada tüüpilist prantslastele omast lõõgastatud olemist kellegi hubases korteris või väikeses baaris, kus hea veini kõrvale delikatesse – näiteks toores veiseliha ja merekarbid – serveeritakse. Sarnasele üritusele sattusin ka sel neljapäeval, ainult formaadis olid pisikesed muudatused. Veini asemel oli kvaliteetjogurt ning delikatessideks olid parimate pagarite poolt valmistatud küpsised. Kuulsime üritusest ühe kohaliku tudengi käest, kellel nähtavasti on oluliselt suurem ja kirevam hulk informaatoreid huvitavatest üritustest. Seega, kuna tüdrukutel olid muud plaanid, otsustasime nagu õiged mehed kunagi minna sellele tasuta küpsiseõhtule.
Meid oli kolm. Peaksin mainima, et sel semestril on siin äärmiselt vähe isaseid. Seega on jututeemad seltskonnas alati ühte auku. Tol õhtul oli teisiti. Kogu oma mehisuse juures küpsise järjekorras oodates uurisin neid inimesi, kes tol õhtul sinna mahetoitude keskele aega veetma tulid. Nad kõik olid keskmisest jõukamad prantslased ning ilmselt poolprofessionalsed gurmaanid. Kogu see vaatepilt oli pehmelt öeldes pentsik. Tund-tunnilt valjenev sumin ja ülemeelikute jutupaunikute suust lendava küpsisepuru saatel arutati erinevaid maitseid ning tunti end hästi. Nii püüdsime ka me kolmekesi kogu oma mehisuse ja tõsiduse juures sisse sulanduda küpsisesnoobide seltskonda. See üritus toimub iga kuu esimesel neljapäeval. Olen kindlasti kohal ka järgmisel degustatsioonil.
Leia pildid mees!
Ilmselt on aimatav, et tavalised tudengid nagu meie ei suuda igal õhtul oma kultuurilises ja sotsiaalses arengus sinnamaani küündida, kus me jogurtit ja küpsiseid õgime. Kuigi ma olen alates kuueteistkümnendast eluaastast igal nädalavahetusel lugematul hulgal meelelahutusasutustes töötanud, tiritakse siin jätkuvalt igale poole kaasa. Oleme käinud kõikvõimalikes klubides, kus too universaalne süsteem töötab samamoodi nagu igal pool mujal. Siiski on mõned päris huvitavad erandid.
Muusika on rahvusvaheline keel, mille jaoks piisab ainult kitarrist
või trummist. Ühel laupäeval jammisin koos prantsuse tudengitega.
Varsti on tulemas valentini päeva kontsert.
Teatavasti on üliõpilased ühiskonna osa, kes elab toetustest vanematelt ja valitsustelt ning ettevõtlikumate puhul ka väikesest palgast, mida aeg ja mõistus õppimise kõrvalt võimaldavad. Seega ei saa igal õhtul parimates restoranides süüa ja P. Diddy plaadiesitlusel vanameistriga kätt surumas käia. Sellepärast oleme leidnud igasugu alternatiive. Üllataval kombel – järele mõeldses, siiski mitte nii väga üllataval – saab väga väikeste kuludega hakkama geiklubides. Kui Eestis on viimased omandanud maine kui kõrgklassi ja eliidi salajane metsik pidutsemiskoht, kus kõik stiilselt sätendab ja keskmisest moeteadlikumad rätsepad end hästi riidesse pannud on, siis siin see nii ei kipu olema. Külastades palju taolisi kohti, sest neid on siin palju ning seal on õlu kõige odavam, avastasin ühe universaalse tunnuse. Kõikides geibaarides on laserid! Mitte diskokera, vaid laserid! Mitte ennastunustavalt ameledes mehed baarileti ääres pole see, mis mulle esimesena silma torkas, vaid hoopis laserid! Mainisin nüüd kolm korda sõna „laserid“ – nii pidavat kõige paremini meelde jääma. Siinkohal tahaksin sügava kummarduse teha Eesti geikommuuni poole, kes nüüdseks küll pankrotis oleva klubi oluliselt stiilsemalt ehitasid ja käigus hoidsid.
Lisaks küpsise degustatsioonidele ja laseribaaridele on siin väga palju lummava atmosfääriga väikeseid baarikesi, kus sumedas ja hämaras õhustikus natuke sigarilõhna ja köögist tulevaid aroome tunda on. Need on kõige huvitavamad. Teenindus on isiklik ning iga koht on isemoodi kiuksuga. Aga neid ei reklaamita suurte tulede taustal peatänavate ääres. Need tuleb üles leida sisetunde järgi või heade soovituste kaudu.