31. mai – Au revoir!

Olen tagasi oma hubases koikus Pariisi äärelinnas, kust on hea õhtuti aknast tuledesäras Eiffeli torni vaadata. Aeg on võtta veel, mis võtta annab ja külastada neid imekauneid parke, kus armunud pinkidel üle määra kirglikult suudlevad ning noored hea veini ja juustuga jutuvadas päevi õhtusse saadavad. Tuleb veel ära näha need kõik väikesed muuseumid ja lokaalid – näiteks see, kus Napoleon Bonaparte’i müts senimaani arve eest pandis on.

Trocadero

Meie, vahetusüliõpilased olime nüüd avatumad kõikidele võimalustele, mis ette sattusid. Keegi polnud liiga väsinud, et koju kiirustada, ega uje kogemaks midagi uut. Seine’i jõe äärsetes lesilates hommikuni aafrika pärismaisete rütmide järgi mustade keskel tantsides saab Notre Dame’i kirik varavalges hoopis teise ilme, kui tõusva päikese esimesed kiired torni tippu puudutavad. Mõne tunni pärast avanevad pagariärid, kus ahjusoojad petit pain’id ja croissant’id suus sulavad samal ajal, kui ka hommikune politseipatrull kõrval lauas kohvi ja šokolaadisaia mugivad. Kui pikal koduteel peale sündmuste rohket ööd jalad pargipingile välja sirutada ja paariks tunniks silmad kinni mõttesse jääda, et oodata esimest metrood koju, kus külm dužž sind järgmisteks seiklusteks puhtaks peseb, mõlguvad meeles kõik muud mõtted peale lahkumise.

Pont des Arts

Enamik suviselt soojasid õhtuid algasid Pont des Arts puulaudadel, kus intellektuaalne koorekiht kunstiakadeemia ja Louvre’i vahelisel jalakäiate sillal suuri mõtteid veini ning hea seltskonna saatel mõlgutasid. Peale seda liiguti jõe kallastele, kus mustlasorkestrid ja tänavamuusikud oma pillid valjult hüüdma panid. See on kultuu, mis ei kohusta kallistes sohvabaarides end uhketest kokteilidest piduseks jooma. Siia tulevad inimesed lihtsalt sellepärast, sest siin on äge, kift, tuus ja kipa.

Õhtutel, mil ilm väljasolemist takistas, korraldasime üksteise juures meeleolukaid õhtusööke, kus erinevate rahvaste toite degusteerisime. Sealjuures tuleks mainida, et eestipärast kartulisalatit saatis märkimisväärne menu.

Notre Dame hommikuvalguses

Inimesed, kellega pool aastat on läbi käidud igasugu uulitsaid, võideldud koos tänavajõukudega, tähistatud koos sünnipäevasid, elatud üle valusaid lahkuminekuid, rõõmustatud uute silmarõõmude ja kavaleride üle, saavad sulle päris lähedaseks. Kõik teavad, et see elu siin pole reaalne ja jätkusuutlik – raha tuleb lihtsalt eikuskilt tööd tegemata ning pidutseda võib pea iga päev. Hoolimata sellest on need sõbrad ja tuttavad, kellega sellises olukorras lähedaseks saadakse, kohe päris tõelised. Ühel hetkel tuleb aga leppida tõsiasjaga, et me peame oma päris elude juurde tagasi pöörduma. Kuid see pole üdini traagline, sest enamik neist uutest tutvustest on ainult ühe Ryanair’i pileti ja kahetunnise lennusõidu kaugusel ning see on üks vägevamaid asju Euroopas. Siin on transport odav ja arenenud. Nädalalõpp Šveitsi mägikülas või Lõuna-Prantsusmaa veinimõisas pole midagi võimatut ka keskmise sissetulekuga inimesele. Nagu alati on lahkuminekud valusad ning me tegime selle tarkade inimestena ühe korraga ja suure pauguga.

La Seine

Peale kõiki neid unetuid öid, mil paljud seni painanud küsimused said vastuse ning mitmed uued keerulisemad alguse, on vaim värske süda pungil teotahtest. Peale kõiki neid läbielamisi, mis hästi ei kõlbaks ka filmi materjaliks, sest see sisu tunduks pisut liigagi ebatõenäoline, tunnen, kuidas veri vemmeldab uute seikluste järele. Peale kogu seda laiahaardelist kultuurišokki, arvan, et oskan paremini, stressivabamalt elada.

Tunnen, et olen justkui mingisugusel ebamäärasel maakaardil end nööpnõelaga paika pannud – tean, kus pool on ohutu ja kus pool ohtlik. Näen, kuhu poole tuleks edasi astuda. Ja mis k õ i g e   t ä h t s a m – elus esimest korda tunnen, et minu ees on kõik teed ja võimalused valla ning pole midagi, mis mind takistaks.

Head aega Pariis! Küllap veel kohtume.

Nägemiseni sõbrad! Kui mitte enne, siis kellegi sünnipäeval või pulmas näeme.

Tere tulemast kodused männid ja tuulised rannad!

27. aprill – Pay de sangria et tapas

Kui ma oma Erasmuse reisi planeerima hakkasin, tahtsin nagu iga teine eestlane minna ikka Hispaaniasse, kus meri on sinine, päike sirab ning päev läbi kestab üks trall. Kuna Hispaanias õpetatakse vähestes koolides minu eriala inglise keeles ning mina hispaania keelt rohkem kui seebikatest mällu kulunud mi hijo ja por qué, siis olin sunnitud sellest ideest loobuma. Igasugu tähtajad hakkasid lähenema pidin kiirelt ära otsustama, kus ma oma vahetussemestri veedan. Tegin väga kaalutletud ning pikalt läbimõeldud otsuse – valisin kaardilt lihtsalt järgmise riigi, Prantsusmaa. Tundmata keelt ning selle riigi ajaloost ega kultuurist suurt midagi mõtlesin, et elu on seiklus, ja sinna ma lähen. Kuna tublisid eestlasi on terve Euroopa täis, siis otsustasin sõita külla oma sõbrannale Madridis ning uurida, millest ma ilma jäin.

Kuulus hobune

Lennujaama jõudes oli selge, et igasugune korralagedus on siin isegi suurem kui Pariisis. Linna shuttle bussi polnud minusugusel ohmul kerge leida ning küsides lõbusatelt ja nalja täis bussijuhtidelt, kes parajasti siesta’t pidasid, leidsin lõpuks terminali, kust keskusesse sai. Järgmine peatus oli uhke Plaza de Cibeles hoone ees. Küsides teed oma öömaja juurde märkasin ma abivalmi hispaanlase näol teatavat muhelevat irvet. Sellele suuremat tähelepanu pööramata leidsin oma pesa järgmiseks nädalaks. See oli täpselt keset geipiirkonda, kus juba päise päeva ajal iharad pilgud tänaval kontakti otsisid. Korter, kuhu ma maandusin, oli ideaalne rahvusvaheline melting pot – poolakad, hollandlased, hispaanlased, eestlased, sakslased ja isegi prantslased veetsid seal hiliseid õhtutunde mängides eestlaste õpetatud sõltuvusttekitavat kaardimängu durakašš või nagu meile keelepärasem „turakas“. Olles eelnevalt ära vaadanud 2002. aastal ilmunud filmi „L'auberge espagnole“ (eesti k. Hispaania krempel), mis räägib Erasmuse elust, oli seal hämmastavalt palju sarnasusi. Seltskond, kellega ma terve nädala koos veetsin, oli väga tore, sõbralik ning vahetusüliõpilaste vaimu täis. Siin oli õhkkond palju avatum ning lennult loodi uusi tutvusi. Suur aitäh Gretele, Mihklile, Rickile ja teistele vahvatele vahetustudengitele, kes mind külalislahkelt vastu võtsid.

Esimesel õhtul läksime kohe FC Barcelona ja Real Madridi mängu kohalikku lokaali vaatama. Koht oli rahvast pilgeni täis ning serveeriti mitmesugust tapas’t, mis sisuliselt tavalise eestlase jaoks on igasugune söögipoolis viina ja õlle kõrvale. Peale mängu lõppu tormasid kõik kesklinna selle sama eelmainitud Plaza de Cibeles hoone ette, kus üks korralik pidu ja kontsert Real Madridi võidumeeste jaoks korraldati. Lisaks igsugu toredustele, olid tänavad täis ka märulipolitseid, kes ülemeelikut rahvamassi ohjas. Minu jaoks tundus see pea sama hull kui Pronksi Öö, aga siin ei olnud see isegi väga olulise mängu triumf – ainult üks võit karikasarjas. Oodates juba varajaste hommikutundideni higiseid jalgpallistaare, murdis teade nende hiljaksjäämisest meie peomeele ning asusime tagasi koju. Tänaval küsis üks jämeda häälega „daam“ sügavalt otsa vaadates: „Do you want me to take you to Paradise?“. Ahvatlev, kuid ei aitäh.

Aprilli öö

J. Sorolla majamuuseumi õu

Tasakaalustades kogu seda kirevat öö elu, võtsin ette ka kohalikud muuseumid. Saanud vihje ühelt vanalt olijalt külastasin Joaquin Sorolla majamuuseumit. Erinevalt kõikidest teistest legendaarsetest ja meistritöödest täis kolossaalsetest kunstikogudest oli see läbimõeldud ja stiilne kodu ühele õige andekale loomeinimesele. Kogu see maja ning hoov olid läbi ja lõhki täis stiili. Maale esitleti kunstniku enda ateljees ning see andis aimu, kuidas ning mis motiividel need loodi. See on kindlasti üks meeldejäävamaid kunstielamusi, kus majas ringi uurides veel põrandalauad vaikselt kaasa kiuksuvad ja aias pesitsevad linnud kuumal päikeselisel päeval puude varjus sädistavad.

Käisin läbi ka kõik muud legendaarsed kohad, kus Dali, Picasso, Goya ja isegi van Gogh ilutsevad. Seal on kolm muuseumit, mis moodustavad terviku kogu piirkonna kunstist: Museo del Prado, Museo Thyssen-Bornemisza ja Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia. Kui aega palju on, võib kõik need läbi joosta, aga kui Madridis ainult viivuks olla, on läheksin Joaquin Sorolla majamuuseumi – saab meeldivama elamuse.

Hispaania krempel

Leidmaks kohta, kus õhtusel ajal toredat aega veeta, kõndisime läbi tänava Calle de la Montera, kus lõbutüdrukud rasket tööd tegid. Agressiivse müügistrateegia eest põgenedes jõudsime sihtkohani. See oli selline väiksem lokaal, mida pidas üks õige hispaanlane. Tema nimi oli Jesus ning ta oli maani täis. Lõbusas tujus koos väikese abiga püstiseismisel vorpis ta värsketest maitse- ning lõhnaainetest kokteile, mis viisid keele ja mõistuse – poole liitrisesse aperatiivi mahtus vähemalt 300 ml alkoholi. Õhtu edenedes selgus ka üks üllatav fakt. Selle baari seinal ilutses sini-must-valge lipp. Ilmselt on meil nina igasugu vägijookide järele.

Veetnud nädala selles lõbusas linnas, kus iga mees oskab juba sündides kas kitarri või jalgpalli mängida, jõudsin mitmele järeldusele. Enamik asju, mida ma ootasin Hispaanialt, leidsin ma hoopis mingisugusel muul vormil Prantsusmaal. Eeldasin, et Hispaanias on kõikjal jumalik söök ja südamlikud inimesed. Karm reaalsus oli aga see, et klienditeenindajad, kes õliseid ja maitsevaeseid suupisteid serveerisid, olid 40-aastased mehed, kes ühel või teisel põhjusel töötuks olid jäänud ja nüüd oma kibestumist klientide peal välja elasid. Madriid ei peegelda kindlasti Hispaania tõelist olemust ja südant, kuid võib juhtuda, et esmamulje on petlik. Aga et niivõrd keerulise ajalooga riiki mõista, peab seal pikemalt aega veetma.

Lennujaamas istudes ja pooleteise tunnist viivitust erinevaid rändureid silmates sisustades tärkas mulle veel teinegi mõte. Kõik Eestist tulnud vahetusüliõpilased, keda ma tean, on naised! Miks? Ilmselt on meie mehed palju pragmaatilisemad ning lähevad juba varajases eas tööle. Ühtlasi tundub, et neil on selline eneseotsimise ja -leidmise aeg kohustuslikult sõjaväes loodud. Ma pole küll ise veel ajateenistust läbinud, aga tundub, et see ei ole soodne keskkond lennukatele mõtetele. Siinkohal ei ürita ma mingil juhul alaväärtustada ajateenistuse tähtsust, vaid pigem juhtida tähelepanu, et igale haritud inimesele on tööaastaid keskmiselt 40. Sooviksin, et inimesed näeksid milline erakordne võimalus see Erasmuse või muu õpilasvahetusprogramm on – hindamatu investeering oma tulevikku kogemuste ja tutvuste näol. Praegu on veel aega igasuguste äraolemiste ja eksperimenteerimiste jaoks. Hiljem saab end küll ja küll üles töötada – ega rong ära sõida.

Mina aga igatsesin peale kahte nädalat mööda ilma reisides ja kohvris elades tagasi Pariisi, tagasi koju, kus hõrgud road keele alla viivad ja kultuursed kohalikud upsakust täis inimesed sinuga vahel südamlikke vestlusi peavad.

Palacio Real de Madrid

Turvamees lõi araks. Helistab sõpradele - tulevad appi ehk.

19. aprill - Premiere Classe

Enamus eksameid on maha saadud ja nagu prantslastele omane on ees järjekordne puhkus lihavõtete puhul. Neid puhkuseid – lühemaid ja pikemaid – on siin aasta jooksul õige mitu. Inimesed kohe armastavad vabalt võtta ja elu nautida rohkem kui kord aastas jõulude või, nagu meil, jaanipäeva aegu. Võtame ette nädalase reisi, et saada aimu õigest Prantsuse kultuurist.

Tudor, mina, Georg, Laurent. La Rochelle

Õnnestunud reisi jaoks on vaja eelkõige head seltskonda, sest siis võib ka kõige rusuvamatel hetkedel võimatutest olukordadest viimast pigistada. Ja tõepoolest on meil üksteise keskel tore. Neli meest: Georg, Tudor, Laurent ja mina asusime teele musta täku, Corsa seljas, kelle töömaht oli 1l – mehine!

Sõitsime Pariisist välja, kus päris prantslased oma väikestes külades rõõmsameelselt päevi õhtusse saadavad. Mööda Loire orgu mere poole liikudes, laiusid uhked, lausa muinasjutulised lossid, mis näljaste talunike sajandite pikkuse kümnise eest ehitatud olid. Nähes neid vägevusi ei saa tõepoolest imeks panna, et liiderdavatel kuningatel ja aadlikel päälinnas revolutsiooni kestel pead maha võeti. Sinna on ikka tolle aja kohta ulme rikkused kokku kuhjatud samal ajal kui lihtrahvas nälgis.



Château de Chambord



Kurvast saatusest hoolimata, on need jutuvestjatele ja muinasjuttudele ainet pakkunud lossid ahhetamapanevad ning suursugused. Esimesena jõuame Château de Chambord’i, mis on kuningatele ja ka Napoleonile endale olnud jahilossiks. Võiks arvata, et see on sellline noobel keskmise suurusega mõisahoone, kuhu suviti meestega naiste eest ära põgeneda, et siis korralikult veini juua ja metsas vindise peaga püssi paugutada, aga ohh ei! See on Prantsusmaa üks suurimaid losse, kus aadlikud üle kuningriigi kokku said ja suuri veritalgusid pidasid.

 

Château Amboise

  

Chenonceaux



Jahimaja nähtud, asusime teele La Rohelle’i poole. Tee peal nägime aga tunduvailt hubasemaid, stiilsemaid ja leidlikumaid pärandeid nagu Château Amboise, mis on suuresti vanameistri Leonardo da Vinci kätetöö, ning jõe peale ehitatud Chenonceaux loss oma imeilusa aia ja köögiga. Olles lummatud ja lõpuks natuke ükskõikseks muutunud kogu sellest toretsevast aadlikultuurist, oli aeg end uuesti lihtsurelikeks mõelda ja tervitada musketäridest tuttavat La Rochelle’i.

See Atlandi ookeani kaldal asuv kuurort- ja sadamalinn on olnud koduks Napoleoni laevastikule ning erinevatele Inglismaa ja Prantsusmaa kuningatele. Madalad valged majad, helesinine ookean, merekindlus ja pikad laiuvad rannad mööda merepiirt tõestasid, et Prantslastel pole vähimatki põhjust oma riigist kaugemale puhkusele sõita. Siin on kõik olemas!


La Rochelle



Kurnavast kultuuriprogrammist väsinuna tutvusime sealse ööeluga ning väisasime baare, kus õlu on Pariisist ligi kolm korda odavam, inimesed vabameelsed ja sõbralikud. Särvamaid kohti oli vana kommunistide kohtumispaik, kus nüüdseks kesk-, ala- ja üleealised koos disko sammul õhtut nautisid. Kähiseva häälega britt, kes eluhambast ihutuna tõsise merekaruna välja nägi, küsis meilt lonkaval sammul möödudes: „Do you wanna hear a story?“ Selle vanamehe kortsulisest ning iseloomu täis nöost oli juba ette näha, et jutt tuleb põnev. Tuligi!

Südamlikud, ilusad ja mererahva moodi muhedad larochellased on just need prantslased, kellega hommikutundideni koos muulil Muscadet de Sevré valget puuviljast veini juua ja kogu seda ilu ning toredust ammutada. Aega oli vähe ja igas linnas peatusime viivuks, kuid sinna tahan kunagi kindlasti tagasi minna.

Möödunud Quiberon’i poolsaarest, kus surfarid lainetel liueldes päevi õhtusse saadavad, jõudsime välja ühte ilusamasse keskaegse linnusega Saint-Malo kuurortisse. Kilomeetrite pikkune promenaad, kus loojuv päike merekindluse taha ära kaob, tipnes keskaegse vanalinnaga, kus ei olnud ühtegi Subway, McDonalds või KFC restorani – kõik oli ehe kohalike lihunike ning pagarite toodang.

 Peale sümpaatset õhtut ja kümneid sündmusterohkeid kilomeetreid kohtasime koduteel üht ebatavast prouat, kes – ühes käes suitsev sigarett ning teises poolik õllepudel – kohalikust kõrtsust oma lapsevankriga välja ukerdades kasiinosse teed küsis. Ühtäkki ei osanud keegi meist enam sõnagi prantsuse keelt ning kõndisime mõtlikus vaikuses edasi. Ei ole vist meie asi, kuidas keegi oma lapsi kasvatama peaks.

Saint-Malo



Järgmine päev sõitsime sadu kilomeetreid mööda Prantsusmaa põhjarannikut, kus erinevad maalilised vaated auto aknast mällu süüvisid. Aknad olid alla keeratud ja raadio mängis klassikalisi on-the-road-rock-hits’e. Jõudnud välja väikesesse mereäärsesse külla, mis kahe mäe vahelises orus tüüpiliste turistide tee pealt eemal asus, pidasime õhtust piknikku ühes ilusaimas kohas maamunal. Etretat’i pankade peal ronisime turvaalast välja, et saada tõeline 360-kraadiline kogemus vaatest, mis paljude maailmatuntud maalikunstnike lõuenditele on kantud. Reisikaaslased, kellel uhked kaamerad kaasas olid, pildistasid senikaua, kuni kõik akud tühjaks said. Alles siis võisime maha istuda ja teepealsest veiniistandusest soetatud Chardonnay ja kohalikku Muscadet de Sevré nautida koos hõrkude suupistetega, mida all orus küla kulinaarialettidel pakuti. Ajatud hetked nagu need, pühivad peast kõik pahna, mille asmele jääb selge vesi ning jahe, värske õhk.

Etretat

Üks silmapaistvamaid kohti, kuhu see reis meid veel viis, oli Omaha Beach. Normandia dessant, peale mida vabastati maailm Hitleri väärarusaamadest, määris selle looduskauni ranna 4200 vapra sõduri verega, kes peale pikkasid ponnistusi murdis natsivägede kaitseliini. Ülal panga peal laiub seal kalmistu 9387 Ühendriikide sõdurile, kes oma elu demokraatia ja vabaduse eest selles ilmasõjas andsid. Pühapäeva õhtul, kui sinna jõudsime, oli see kalmistu juba suletud. Mitte ühtegi hingelist ei olnud kilomeetrite kaugusel ning kastega kaetud muruplats, kus lugematul hulgal riste seda ajaloolist sündmust mälestasid, vudisid ringi ainult pruunid jänesed. Natuke peale päikeseloojangut jalutasime pisut niiskete jalgadega neljakesti mööda kalmistut täielikus vaikuses. Mitte ükski teema polnuks väärt vähimakski verbaalseks mõttevahetuseks – ainult linnulaul, tuulest kohisevad puud ja rannikule murduvad lained täitsid kõrvu. Tundugu Ameerika nii imperialistlik kui tahes, kuid faktid on seal maasse kaevatud ja kivisse raiutud.

Omaha Beach ja USA sõdurite kalmistu

Peale fantastilist seiklusi täis nädalat Pariisi tagasi jõudes avastasin end kummaliselt emotsioonilt. Tundsin, et olen tagasi kodus. See reis näitas mulle Prantusmaad teise külje alt, rohkem kohalikult tasemelt, kus inimesed on soojad ja majad madalad. Kuid kas tõesti on see linn, milles elab ligi 9 miljonit inimest, saanud minule tagasihoidlikule väikelinnast pärit tudengile koduks? Tundub nii! Tean, mis metrooga peale Jazz’i õhtut turvaliselt ja kiirelt koju saada. Tean, kus pagariäris kõige paremad croissant’id ja baguette’id on. Tean, et ei tasu välja teha tujukatest pariislastest, sest nende kõrval on ka väga toredaid ja värvikaid inimesi. Tean, et Pariisil on väga erinev ülejäänud riigist. Tean, et minu päevad siin on loetud... Tuleb täiskäigul edasi minna.

3. märts – Ville Rose

Esmamulje aeg Prantsusmaast on möödas. Välja on kujunenud isiklik arvamus, mis põhineb mõningatel kogemustel – osa neist hingematvalt ilusad, teised närivad siiamaani hinge. Minu pilt prantslastest põhineb suuresti ainult Pariisi kultuuril. Aeg on vermida mündile teine pool ja näha, kuidas inimesed väljapool päälinna elavad. Selleks on tundub parim võimalus sõita Lõuna-Prantsusmaale, Toulouse’i oma vanale klassiõele, Kadrile külla. Kõikide ebatõenäoliste hädade hulgast korjas ta endale külge just ühe eriskummalisema. Kohmakale eesti poisile kohaselt, tuleb nüüd külla sõita ja klassiõele haiglasse üks kimp lilli viia, et ikka parem saaks.

Toulouse’i kutsutakse „roosaks linnaks“ (pr. k. ville rose), sest sealsed majad on läbi ajaloo laotud punastest savitellistest. Õhtuti päikeseloojangu taustal peegeldavad need rikkalikku ajalugu täis majad La Garonne aeglase vooluga jõe siledal pinnal ning see romantiline pilt sulab üheks suureks roosakaks maaliks, mis on trubaduuridele inspiratsiooniks olnud juba aegade algusest. Tänavad on kitsad ja majad madalad. Linn on õigupoolest üks suurimaid Prantsusmaal ning tuntud just lennunduse ja inseneeria valdkonnas. Airbus, üks maailma suurimatest lennukitootjatest, pesitseb sealsetes äärelinnades. Kõigest sellest hoolimata on linna üldine pilt väga kultuurirohke, pisut boheemlik ja kergelt tartuhõnguline. Kui ei teaks, et sealt suured lendavad mammutid mööda maailma laiali sõidavad, ei oskaks arvatagi.

Kohale jõudes oli esimesel päeval suur šokk. Tulles karmist ja nipsakast Pariisist, sain ma väga sooja vastuvõtu osaliseks ning õige pea selgus, et just nii siin elataksegi. Inimesed on siirad, südamlikud, lahked ja vabameelsed. Õieti näis, et see on hoopis teine riik. Väikesed kohvikud, pagariärid ja restoranid tänavatel olid just kui kuskilt pildiraamatust. Inimesed, kes seal kevadistel tänavatel lõbusalt seltskondlikult head veini ja elu üldiselt nautisid, näisid endale hästi teadvustavat, et nad elavad ühes õige mõnusas kohas.

Käies regulaarselt oma klassiõe juures vanu aegu meenutamas ja teineteisega end uuesti kurssi viimas, oli mul hea võimalus ka täiesti kohalike sägadega õhtuti väljas käia. Prantslased peavad lugu heast seltskonnast ning kogu seda lugupidamist on parim viis väljendada ühistel õhtusöökidel ja koosviibimistel nagu soolaleiva pidudel ja sünnipäevadel. Ühel õhtul võõrustas meid üks saksa tudeng, kellel oli kõige huvitavam kõnemaneer. Kuna ilmselgelt on meil, välistudengitel raskusi keele õppimisega, oli tema omandanud ühe eriskummalise tehnika. Nimelt artikuleeris ta neid prantsus­keelseid sõnu oma bassi häälega väga aeglaselt ja põhjalikult. See oli kui kuum nuga, mis nagu võid kõiki tüdrukuid sulatas. Ei olnud vaja üüratut sõnavara – peaasi, et neid mida juba tead, väga mõjuvalt esitled.

Olles seni viisakusväljendite ja arveldusterminitega piirdunud, ei jäänud ka minul muud üle, kui oma paarikümmet sõna erinevates järjestustes välja laduda ja loota, et inimesed aru saavad, sest sealsed tudengid – nii kohalikud kui võõrsilt tulijad – rääkisid ainult kohalikus keeles. See konstantne ja väsitav kontsentratsioon kandis lõpuks vilja. Suutsin hakata oma esimesi vestlusi kohalikega arendama. Rääkisin prantsuse keeles.

Peale seda tundsin end väga motiveerituna ning jätkasin õpinguid tuhinal.

Järgmisel päeval mööda linna väikeses Peogeot’is koos Valentin’i ja Julie’ga ringi kihutades ja otsides õhtust pubi, kus rägbit vaadata, jäime keset ühesuunalist tänavat seisma ühe maja ees. Pea aknast väljas vilistas Valentin oma sõbrale maja viimasel korrusel, kes vist seda kutsungit juba teades aknale tuli. Valjul ja selgel häälel lepiti kokku õhtune kokkusaamise aeg ja koht. Vestluse lõppedes oli meie taha kogunenud juba järjekord autodest, kes korda mööda oma signaale demonstreerisid. Kummivilinal kihutasime mööda kitsaid ühesuunalisi tänavaid edasi.  Ei olnud vaja telefoni ega elektroonilist kirjatuvi. Prantsusmaa kaotas rägbi mängu, kuid sellest hoolimata olid kõik baarid lõbusaid noori täis.

Peale kõiki neid õhtuid väljas ja piknikke jõekaldal koos toredate inimestega, külastusi haiglasse ja seiklemisi ööbimiskohta jäi midagi minust sinna maha. Veelgi enam ootan põnevusega kõiki neid teisi väikelinnu, kus inimesed on õnnelikud, õhk on puhas ja majad on natuke viltu ehitatud.

1. aprill – Aller fou

Aitäh teile kõigile, kes te minu toimetusi jälginud olete. Teid on kohe üllatavalt palju, 3200 vaatamist! See annab kohe rohkelt indu juurde – suur tänu!

Ilmselt on see osalt minu edevus ning osalt ka vabaks laskmine ja seikluste otsimine pideva perioodilisuse järel, mis mind kiidusõnade taustal jälle kirjutama ajas. Jutustada on palju ning proovin teha seda mugavates järkudes, et liiga venivaks ei läheks.

Siinne kultuur on omamoodi. Võibolla isegi rohkem, kui alguses eeldada võiks. Ometi on Prantsusmaa ju osa Euroopast ja tundub, et ei tohiks palju vahet olla. Esmapilgul näib, et kohalikel „keeb üle“ ja „flipib ära“ palju tihemini. Vaatepilt, kus võluv daam oma abikaasa restoranis valju häälega läbi sõimab ja siis veini näkku viskab, pole teps mitte harukordne nähtus. Pole suuremat poleemikat vaja teha ka sellest, kui kohvikus teenindaja põlvili leti peal kliendiga kättpidi kokku läheb ja nood üksteist juustest kisuvad. Ikka juhtub!

Inimesed lasevad oma auru välja, et seest ussitama ei ajaks. Mees, kes oma rikutud ülikonna järgmine päev keemilisse puhastusse viib, magab ikka tol õhtul oma naise kõrval. Teenindaja, kes kliendile pähe kargas, lastakse aga ilmselt lahti, kuid mis sest! See ongi kõigest juhutöö ning homme töötab ta juba vähempingelises kõrvaltänava hotellis retseptsionistina. Peamine on see, et inimesed ei laseks teistel end õnnetuks teha. Miks ma peakin laskma end mingil jobul häirida, kui ma võiksin sama hästi talle seda kõrvulukustavalt näkku karjuda nii, et too näeks minu vibreerivat kurgutila kõrvuni avanenud suu laes. Tunne peale seda on ju hoopis parem ning ilmselt ei mõtle ma too tülitekitaja peale enam kunagi. Naljakal kombel tundub, et seda teataval määral aktsepteeritaksegi siin.

Paris je t'aime - Tuileries (perfektne näide, igaüks saab aru)

Mina tulen aga ühiskonnast, kus tihtipeale on kombeks kõik alla neelata. Las too jahub ning pole üldse vaja hakata nüüd suuremat tüli tegema, pärast on veel piinlik olukord ja puha... Tõsi, kui nüüd võtta formaalseid ja karjäärialaseid suhteid, siis jah, meie mentaliteet on ehk tulutoovam ja ettenägelikum, kuid kuskilt läheb piir. Kuskil on peidus oma Mina, kes ei lase igasugu saasta taluda! Siin on see piir ehk lihtsalt natuke teises kohas ja inimesed tegelevad oma probleemidega isemoodi.

Ühel õhtul pidin peolt koju tulema kahe erineva ööbussiga, kuid see kujunes üheks kõige meeldejäävamaks kogemuseks. Pidu toimus ühes Pariisis kuulsamaimas ja glamuurseimas ööklubis „Palais Maillot“. Minu tudengi eelarve ei kannataks tavatingimustes seda välja, kuid meil õnnestus käia seal tasuta, saada priid joogid ja veeta kogu õhtu VIP-alas. Seda kõike ühe väikse eksituse tõttu, kuid ehk räägin sellest filmi väärt õhtust teine kord. Hommikune kodusõit seondub eelnevalt räägituga ehk kõige enam.

Jagasin koduteed ühe sõbrannaga, kellel öisetel Pariisi tänavatel oleks üksi ohtlik liikuda. Esimeses bussis, kuhu sattusin, oli tagapingis üks vend, kes suitsu pahvis. See on isegi siin ebatavaline. Ma pöördusin tema poole viisakalt, et ehk ta kustutaks selle ära. Ta ei teinud väljagi. Osutasin korduvalt tähelepanu tema ebatervislikule käitumisele, mis samal ajal kõiki bussis olijaid häiris, kuid ta oli ennast täis. Meie tagasihoidlik sõnasõda jätkus, kuniks bussi tuli viis musta meest, kes tagapinki tema kõrvale istusid. Too potensiaalne kopsuvähi ohver andis oma sigareti nende ninamehe kätte. Teavitasin tallegi selle tegevuse ebakohasusest, kuid ta ignoreeris. Minu piir jooksis sealt.

Ilmselt oli see tingitud minu värvikast õhtust senimaani ning ka väsimusest, mis hommikustel tundidel tõredaks tegi, kuid ühel hetkel ma tõusin püsti, jalutasin tolle ninamehe juurde, võtsin talt sigareti suust, kustutasin selle põrandale ja ütlesin intensiivsel toonil, et see ei ole okay, mis ta teeb. Pöörasin selja ja jalutasin tagasi oma kohale. Selle paarimeetrise teekonna jooksul oli buss haudvaikne ja kõik pilgud olid minule suunatud. Seisin rahulikult oma sõbranna pingi kõrval edasi ning siis ühtäkki hakkas nagu õigest Ameerika räppvideost kostuma erinevaid vigaseid sõimusõnasid. Too Fuuria tormas nüüd minu poole ja tahtis vististi poksima hakata. Ta peatus veidi enne, kui nägi, et see mind väga ei heiduta. Peale paarisekundilist kõrvulukustavat vaikust otsustasin proovida midagi, mis siin ennegi töötanud on. Hakkasin tema peale valju häälega vene keeles karjuma. Teatavasti  Läänemaailmas: Venemaa = Ida-Euroopa = vaenlane = maffia = jõhkardist Vägivaldurid. See toimis! Ta kõndis tagasi oma kohale mingisuguseid prantsuskeelseid fraase omaätte pomisedes.

Teadvustamata päriselt, mis just juhtus, väljusime oma peatuses koos tüdrukuga, keda ma taoliste olukordade eest kaitsma pidin. Järgmine buss tuli kiiresti ning juba istusimegi uues bussis, kuid sama koha peal. Tundes end päris suure kangelasena vedelsin väsinuna ning märkasin üht kahtlast meest, kes kõige kummalisemaid liigutusi ja häälitsusi tegi. Adrenaliinist tulvil, olin ilmselt mina viimane, kes teda märkas. Sõbranna, kes minuga kaasas oli, filmis teda salaja oma telefoniga juba mõnda aega. Seda sain ma teada alles järgmisel hommikul.

Minu jaoks nägi olukord välja nii, et too mees hakkas sellel tüdrukul käest kinni ja nõudis ta telefoni. Ilmselgelt arvasin ma, et ta tahab meid röövida. Eemaldasin selle vägivaldse käe meie ümbrusest ja hakkasin juba bussijuhile märku andma, et siin on asjad valesti – jälle! Too mees hakkas aga mingis arusaamatus keeles mulle selgitama, et me filmisime teda. Ma muidugi ei uskunud ning ta hakkas provotseerima mingisuguste eriskummaliste LSD mõjututatud kung-fu liigutustega. Minu ambaalipilk toimis jälle. Ilmselt oli see üleliigne enesekindlus minu näos sel õhtul, mis neid pätte peletas.

Vältinud lugematul hulgal kehavigastusi, jõudsin lõpuks koju. Hakkasin magama jääma, kuid mingi imelik heli ei lasknud. Läksin koridori ja seal oli nälgiv kass, kelle olemasolust mul polnud enne aimugi. Nõutuna otsisin kiisule külmkapist süüa ja läksin magama.

Järgmine hommik ärkasin nagu igal teisel hommikul, kui tundub, et oled näinud mõnd eriti emotsionaalset unenägu. Kooli minnes avastasin, et jah, siin ikkagi elab kass. Läksin vist oma piiri nihutamisega natuke liiale tol õhtul.

PS!
See pole aprillinali

9. veebruar - Les Plesirs

Siin on üle ilma kokku rännanud tudengitel mingisugune tunnetuslik valmisolek igale võimalikule peole minna ja sellest viimast võtta. Just kui peaks juba homme koju tagasi pöörduma. Seega on esimene kuu möödunud erinevaid baare, restorane, klubisid, veinibaare, degustatsioone ja muid asutusi külastades möödunud. Nende muude asutuste hulgas on näiteks küpsisevabrik.

Küpsisesnoobide unistus

Igaüks suudab ette kujutada tüüpilist prantslastele omast lõõgastatud olemist kellegi hubases korteris või väikeses baaris, kus hea veini kõrvale delikatesse – näiteks toores veiseliha ja merekarbid – serveeritakse. Sarnasele üritusele sattusin ka sel neljapäeval, ainult formaadis olid pisikesed muudatused. Veini asemel oli kvaliteetjogurt ning delikatessideks olid parimate pagarite poolt valmistatud küpsised. Kuulsime üritusest ühe kohaliku tudengi käest, kellel nähtavasti on oluliselt suurem ja kirevam hulk informaatoreid huvitavatest üritustest. Seega, kuna tüdrukutel olid muud plaanid, otsustasime nagu õiged mehed kunagi minna sellele tasuta küpsiseõhtule.

Meid oli kolm. Peaksin mainima, et sel semestril on siin äärmiselt vähe isaseid. Seega on jututeemad seltskonnas alati ühte auku. Tol õhtul oli teisiti. Kogu oma mehisuse juures küpsise järjekorras oodates uurisin neid inimesi, kes tol õhtul sinna mahetoitude keskele aega veetma tulid. Nad kõik olid keskmisest jõukamad prantslased ning ilmselt poolprofessionalsed gurmaanid. Kogu see vaatepilt oli pehmelt öeldes pentsik. Tund-tunnilt valjenev sumin ja ülemeelikute jutupaunikute suust lendava küpsisepuru saatel arutati erinevaid maitseid ning tunti end hästi. Nii püüdsime ka me kolmekesi kogu oma mehisuse ja tõsiduse juures sisse sulanduda küpsisesnoobide seltskonda. See üritus toimub iga kuu esimesel neljapäeval. Olen kindlasti kohal ka järgmisel degustatsioonil.

Leia pildid mees!

Ilmselt on aimatav, et tavalised tudengid nagu meie ei suuda igal õhtul oma kultuurilises ja sotsiaalses arengus sinnamaani küündida, kus me jogurtit ja küpsiseid õgime. Kuigi ma olen alates kuueteistkümnendast eluaastast igal nädalavahetusel lugematul hulgal meelelahutusasutustes töötanud, tiritakse siin jätkuvalt igale poole kaasa. Oleme käinud kõikvõimalikes klubides, kus too universaalne süsteem töötab samamoodi nagu igal pool mujal. Siiski on mõned päris huvitavad erandid.

Muusika on rahvusvaheline keel, mille jaoks piisab ainult kitarrist
või trummist. Ühel laupäeval jammisin koos prantsuse tudengitega.
Varsti on tulemas valentini päeva kontsert.

Teatavasti on üliõpilased ühiskonna osa, kes elab toetustest vanematelt ja valitsustelt ning ettevõtlikumate puhul ka väikesest palgast, mida aeg ja mõistus õppimise kõrvalt võimaldavad. Seega ei saa igal õhtul parimates restoranides süüa ja P. Diddy plaadiesitlusel vanameistriga kätt surumas käia. Sellepärast oleme leidnud igasugu alternatiive. Üllataval kombel – järele mõeldses, siiski mitte nii väga üllataval – saab väga väikeste kuludega hakkama geiklubides. Kui Eestis on viimased omandanud maine kui kõrgklassi ja eliidi salajane metsik pidutsemiskoht, kus kõik stiilselt sätendab ja keskmisest moeteadlikumad rätsepad end hästi riidesse pannud on, siis siin see nii ei kipu olema. Külastades palju taolisi kohti, sest neid on siin palju ning seal on õlu kõige odavam, avastasin ühe universaalse tunnuse. Kõikides geibaarides on laserid! Mitte diskokera, vaid laserid! Mitte ennastunustavalt ameledes mehed baarileti ääres pole see, mis mulle esimesena silma torkas, vaid hoopis laserid! Mainisin nüüd kolm korda sõna „laserid“ – nii pidavat kõige paremini meelde jääma. Siinkohal tahaksin sügava kummarduse teha Eesti geikommuuni poole, kes nüüdseks küll pankrotis oleva klubi oluliselt stiilsemalt ehitasid ja käigus hoidsid.

Lisaks küpsise degustatsioonidele ja laseribaaridele on siin väga palju lummava atmosfääriga väikeseid baarikesi, kus sumedas ja hämaras õhustikus natuke sigarilõhna ja köögist tulevaid aroome tunda on. Need on kõige huvitavamad. Teenindus on isiklik ning iga koht on isemoodi kiuksuga. Aga neid ei reklaamita suurte tulede taustal peatänavate ääres. Need tuleb üles leida sisetunde järgi või heade soovituste kaudu.

24. jaanuar – Les Senteurs

Kuidagi alateadlikult talletuvad olulised sündmused ja läbielamised koos lõhnadega. Kodumaal ringi tuiates võib enam-vähem ära arvata, kuidas mõni tänav, pood, baar, buss, park või meri lõhnab. Siin on teisiti – iga lõhn on isemoodi.

Kesklinnas ringi tuiates on enamjaolt tavaline suurlinna tahma ja udu segu see, mis bronhe ummistab, kuid kui astuda kõrvaltänavatele ja teedele, mille ääres paiknevate majade väikestes tagaruumides minestamapanevaid pirukaid, croissante, baugette ja muid üllitis valmistatakse, muutub mulje hetkega. Enamik kohvikuid on otse tänavate ääres ning just see hõrk lõhn, mis ukse vahelt tänavale valgub, on parim reklaam igale restoranile.

Inimesed on siin väga juustulembelised – poodides laiuvad suured letid kõikvõimalike erinevate juustudega. Just kui oleks räigete meeste jalgpallitrenni järel sokid lettidele kuivama pandud. See on terav mõõk, mis nende koridoride vahelt välgub, kuid peale paari minutit harjub ära ning siis võib juba valida head ja paremat.

Üleüldiselt on siin igasugu väikepoed palju spetsialiseeritumad – supermarketid on väiksed ja palju on poode, kus müüakse ainult kala, puuvilju, pagaritooteid, juustu või veine. Seega on elamus igas poes puhas ja valik laialdane.

Pariisis, nagu igas suuremas Euroopa metropolis, on totaalne segu kõikidest maailma rahvastest, kel igaühel on oma nägemus parfümeeriast ja enesehügieenist. Metroo on koht, kus õlg-õla kõrval õõtsudes võib kogeda kogu seda rikkalikku paletti. Eriti ninnatorkav on araablaste parfümeeria. Minusugune trenditeadmatu uljaspea Ida-Euroopast ilmselt ei oska seda hinnata, aga siiski tundub too sarnanevat odekaga, mida Balti jaama ajalehekioskist janused härrasmehed oma enesetunde parandamiseks lunastavad.

Kui metroouksed avanevad võtab võimu räme kuse hais, mis peatuse pinkidel lamavaid heidikuid iseloomustab. See on sotsiaalselt hell teema ja ma ei teeks sellest juttu, aga siin on üleüldiselt palju rohkem kerjuseid ja loobunuid, kui mujal, kus ma käinud olen. Ilmselt on ka linn suurem ja karmim, kuid olles teinud juttu kohalikega, selgus, et tänu kõrgetele toetustele on loobumispiir palju lähemal, kui teistes post-sotsialistlikes riikides. Inimesed elavad toetustega ära ja sealt algab motivatsiooni­puudusega allakäigutee. Tänu kesistele toetustele on meie rahvas küll natuke pahuram, kuid see-eest motiveeritum.

 Aga eriti iseäralik on öiste tänavate lõhn siis, kui restoranid on suletud ja maa ei värise enam iga kord, kui metroo su alt läbi sõidab. Teatavasti on New York linn, mis kunagi ei maga, kuid Pariis läheb tuttu täpselt kell 2 ja punkt. Vaiksetel uulitsatel, kus veel mõni aken õrnalt kumab, on jaanuarikuiselt külm õhk ja see on teistmoodi, kui kodus. Ilmselt pole sel nasaalsete retseptoritega midagi pistmist, kuid õhtuti suures linnas Hausmanni stiilis majade vahel koju jalutades, samal ajal pimedat Eiffeli torni vaadates, käib väike judin üle selgroo...